«Te kukkusite välja ajast ja sulgusite oma oleluse kapslisse, mis ei välju kaugemale tõenäosusest.»

liikuda otse sõnade peal parem uimerdada nagu purjus karu nõnda

lihtsalt see käibki panna esemene mõtte näppude alla vajutada hetke sisse nagu voolida
puudutus puutumatu nimi nimetamatu

William S. Burroughs:
Kirjanikunagi kehtis Burroughsi kohta üks tema põhiteese:«Teadmata, mis on teadmine ja mis pole, ei tea me mitte midagi.»

sünesteesiast & muust

tajuprotsesside keerukus on müstilise mõõtmega nähtus.
inimese (ala)teadvust ja analüütilist mõtlemist mõjutab peamiselt kogemus, kogemuse aga moodustab pidev informatsiooni läbitöötamine ja omandamine (teadlikult-teadmatult, tahtmatult-tahtlikult), esoteeriliste eranditega

kui inimene tarbib iga päev suures koguses uut informatsiooni, mille omandamine käib peamiselt erinevate meelte ja aistingute kaudu, nägemismeele abil ümbruses orienteerumine hõlmab aga 90% inimese meeltekasutusest, siis pideva informatsiooni kogumise protsessi käigus muutuvad eelnevate kogemuste väärtused ja hinnangud relatiivselt ümber. inimsilm eristab umbes 10 miljonit värvivarjundit. ümbritsevaid esemeid, inimesi, maastikke on võimalik eristada ka ilma värvikogemuseta, see tähendab üksnes vormi, liikumise, tekstuuri ja heleduse-tumeduse põhjal, ent ütleme, et värv on selleks aga siiski kõige tüüpilisem ja efektiivsem omadus.
siiski on ilmnenud, et nii nagu erineb inimese meeltega tajutav maailm loomade omast, pole see ka kõigil inimestele ühesugune. põhjuseid selleks võib nimetada vähemalt kolm, milleks on silma erinev tundlikkus, sünesteesia nähtus ja värviaistingute hinnangulisus läbi taju filtri. alles tajuprotsessis toimub meelelise tunnetuse ühendamine tervikuks.
värvid on ühtlasi meedium, mis vahendab mingit sorti informatsiooni, mis omab looduses väljaspool esteetilist väärtust eelkõige siiski ka praktilist väärtust.

primitiivses kultuuris on värvivalikul kunstis vähem seost moodse kontseptsiooniga esteetikast kuivõrd pigem okultse funktsiooniga (tihti maagilise tähendusega), tänapäeval on värvikasutus meetodid ja viisid aga nihestunud ning vastavalt ajastule vormi võtnud. mingil määral on siiski säilinud värvisümbolistlika, millest ei saa üle ega ümber samuti nagu on osad värvid omandanud oma koha läbi kollektiivse mälu mingis kultuurilises süsteemis või kontekstis.

on olemas erisorti värvide tajumise viis, mis erineb tavaliste inimeste kogemusest ja mis ühendab erinevad aistingud, millel on nähtusena mõjud nii visuaalsele kui ka tänapäevasele audiovisuaalsele kultuurile - sünesteesia (kreekaklne sõna, kus σύν (syn) tähendab “koos” ja αἴσθησις (aisthesis) markeerib “aistingut”) ehk siis teisisõnu aistingute segunemine või kooslus.

sünesteesia põhjusi veel lõpuni ei tunta, kuid on tehtud kindlaks, et ilming on tõeline, mitte pelk kujutluspilt. on mitmeid viiteid sellele, et kõik inimesed on alla poole aasta vanustena olnud sünesteetikud, mis tähendab seega, et sünesteesia võib olla kaasa sündinud. mis omakorda lahutab võimaluse teooriast, et tegu siiski pole pelgalt emotsionaalse assotsatsiooniga mälupildist. teatud hinnagul esineb aistingute segunemist ühel inimesel 2000-st.

selline radikaalne ebatasakaal aistingute ja keele või muusika vahel tähendab, et värvikogemus võib olla suuresti assotsieeruv kogemus. värvused on vahend, mille läbi on loodud assotsiatsioone või sümboleid identifitseerides näiteks erinevaid karakteristikaid erinevates kategooriates stiilis külm-soe, naiselik-mehelik. sünesteesia on aga kontrollimatu psühholoogiline mehhanism, mille puhul kaks aistingut on sünkroonselt erinevate stiimulite poolt valla päästetud. see nähtus aga on konfliktis klassikalise Aristotelese doktriiniga, mille kohaselt on kõigil viiel meelel eraldiseisvad piirkonnad opereerimiseks. kõige tüüpilisem sünesteesia haru ongi värvi-kuulmine (audition colorée), mille enimtuntud tüüp on omakorda muusikaline värvi-kuulmine.

vahepeal tundus üldises plaanis sünesteesia roll visuaalses esteetikas hääbuvat. enne seda esitlesid klee, kandinsky ja matisse end sünesteetikutena või vähemalt sidusid oma kunsti heli ja värvi puutepunktidega.
samal ajal, kuskil 19. sajandi alguses kirjutas Morgan Russell sellest, kuidas inimkond on proovinud rahuldada oma vajadust jumalike ja kõrgemate eksistentsiaalse joovastuse järgi ainult läbi muusika. ainult noodid on olnud võimelised meid viima kõrgematesse reaalsustesse. alati eesmärk oli samuti saavutada isetu zen'i või taoismi printsiipe meenutav seisund, toetas spirituaalset kunsti ja arvas, et kunstnikud peaksid lahti murdma vormistunud arusaamadest eneseväljendusel, vältima narratiivi, pühenduma üksnes intuitsioonile, vahetule impulsile ja laskma värviaistinguil end medititatiivsesse ja terapeutilisse seisundisse viia.
idee, et muusika võib olla seotud visuaalse kunstiga läheb tagasi Vana-Kreekasse, kus Platon esmalt rääkis helist ja harmooniast seoses kunstiga. värvispektrum, nagu ka muusika helistikusüsteem, on teadupärast juba ammu pandud astmelistesse skaaladesse. samuti proovisid ka Aristoteles ja Pythagoras spekuleerida selle üle, kas noodihelistiku ja vikerkaarespektrumi värvuste vahel võib olla vastastikuline sõltuvus ehk korrelatsioon (see idee huvitas ka renessanssi aja kunstikuid)
skeptikud ütlevad, et sünesteesia pole muud kui subjektiivne leiutis – igaüks võib leida värvides emotsioone läbi metafooride. viimasel ajal on suutnud grupp neuroteadlasi tõestada, et sünesteetikud siiski tõesti “näevad” heli. mitmed seeriad ajuskanneeringuid on näidanud, et vaatamata, et silmad on kinni kaetud, toimus helide kuulamisel ajus samal ajal ka “visuaalne protsess”. pole suudetud veel avastada, kuidas sellised aistingute segunemised võimalikud on, aga tõenäoliselt on selle põhjuseks aistingute tegevuspiirkondade lähestikuline paiknemine ajus.

peale 20. sajandi abstraktsionistide on püüdnud pilti ja heli sünesteesia võimalikkusest inspireerituna (kuid mitte alati otseselt) siduda ka filmitegijad, animaatorid. Mary Hallock-Greenewalt oli pianist, kes leiutas visuaalse muusika tüübi, mille ta nimetas Nourathariks (araabia keelest valguse essents), kus ei olnud mitte selget vastavust spetsiifiliste värvide ja kindlate nootide vahel, vaid variatsioone võimaldav suhe värvi ja noodi vahel, mis pidi peegeldama esitaja erinevaid temperamente ja oskusi-võimeid. tema on teinud ka esimesi käsitsimaalitud filme, mis pidid tollal mõneti olema ideekandjaks praegustele audivisuaaliseerijatele või audio-pleiereile. sünesteesiast on saanud “visuaalne muusika”, mis kasutab muusikalisi struktuure visuaalse pildina ning võimaldab tõlkida helisid või muusikat seotud visuaalsesse esitusse. sellega on muide kuulsust kogunud ka Sokar Fischinger ja üks kuulsamaid animatsioonikunstnikke Norman McLaren.

tänapäevases kontekstis on saanud sellest omal moel jõudu interaktiivne nähtus näiteks VJ kultuurina, kus reaalajas toimub muusika segamine visuaalse materjaliga, mis toimub kas manuaalselt (suvaline impulss viitab heli seosele pildiga, millele tuleb reflektiivselt reageerida) või programmeeritult – üks või teine pilt reageerib ühele või teisele helile, ehkki peamiselt kombineeritakse visuaalne pilt rütmi, mitte meloodia ja helikõrgustega. see on samamoodi reaalajas kino, milles mängivad valgus- ja värviefektid, aga millel puudub enamasti sisuline narratiiv – selle koha pealt võibki seda aga võrrelda just eelpool mainitud Rudolf Steineri ja zenbudistliku isetuse, nimetamatusega, mille puhul loeb üksnes asi ja protsessi süüvimine ise. koos live-kaamerate, erinevate ekraanidega,mis on autori instrumendid, omamoodi ruumidisain, mis korraga sünnib orgaanilises keskkonnas ja on relatiivses suhtes hetkega. olgu see sissejuhatuseks mõnda järgmisesse posti.