http://et.wikipedia.org/wiki/Inimene_perekond
http://et.wikipedia.org/wiki/Paljunemine
http://et.wikipedia.org/wiki/Naine
Sunday, December 13, 2009
Monday, October 19, 2009
Jabberjabber
'Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe;
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
"Beware the Jabberwock, my son!
The jaws that bite, the claws that catch!
Beware the Jubjub bird, and shun
The frumious Bandersnatch!"
He took his vorpal sword in hand:
Long time the manxome foe he sought—
So rested he by the Tumtum tree,
And stood awhile in thought.
And as in uffish thought he stood,
The Jabberwock, with eyes of flame,
Came whiffling through the tulgey wood,
And burbled as it came!
One, two! One, two! and through and through
The vorpal blade went snicker-snack!
He left it dead, and with its head
He went galumphing back.
"And hast thou slain the Jabberwock?
Come to my arms, my beamish boy!
O frabjous day! Callooh! Callay!"
He chortled in his joy.
'Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe;
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
also related: Jan Švankmajer "Jabberwocky"; Siobhan Donaghy - Ghosts
Saturday, October 17, 2009
Tuesday, September 15, 2009
Sunday, September 13, 2009
1969
Taevale tänu, et tänase niigi kurnava kolmeteistkümnenda kuupäeva puhul pole tegemist takkaotsa mõne fataalse reede kolmeteistkümnega. Fantmaagstilse elutunde taastamiseks ja äärmiselt ebamugava tõve maandamiseks taasavastamas Mehis Heinsaart:
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
Friday, September 11, 2009
Sunday, September 6, 2009
Kuigi maailma tõeline olemus jääb tähenduste taha, sõnade, lausete südamesse, vahetusse olemisse ja kogemisse, mille juured asuvad sügaval pärisolemises – märgistatud objektide ja nähtuste eneste keskel, on keel abivahendiks, sobivaks kanaliks info suunamisel või jagamisel. See on nähtamatu sild objekti ja kõneleja vahel ning võib mitmete maagiliste uskumuste kohaselt aktiveerida sideme sõna tõelise olemusega, mistõttu kasutatakse keelt maagilise võtmena erinevate uskumuslike riituste läbiviimisel.
Kuna mõiste „maagia“ üleüldisemalt kujutab endast loodususundilist või kõrgusundilist riituslikku käitumist, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada mingeid üleloomulikke jõude, siis tähendab, et ka sõnamaagia kasutamisel on alati oma kindel eesmärk. On erinevaid rituaale kus teatud kõnevormi kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Üheks selliseks on vaimude ja hingede appikutsumine (Aafrikas, Sumatral, Uus Guineal), samuti on levinud jutud, loitsud, ütlemised, mida lausutakse ravitsemisel (Jaapanis, Panamal, Eestis). Ühtlasi on levinud ka palvete ja palvuste lugemine loendamatutes usundites.
Sõna vägi – maailma loomine
Sõnale on omistatud üht võimsaimat üleloomulikku väge – loomise väge. Lausudes luuakse maailma.
Navoja indiaanlased Ameerika edelaosas usuvad, et maailm loodi jumalate poolt, kui nad rääkima asusid ja nad laulsid maailmale hinge sisse. Nende traditsioonis on uskumus, et indiviidil on võimalik maailma läbi keele muuta. Seda seepärast, et pärimuse kohaselt on ka maailm ise läbi keele ja laulu loodud. Esimene Inimene laulis laulu Hózhóojí, mis tõlkes peaks tähendama „Õnnis Tee“, ja nii sündiski maailm.
Säärane uskumus on ka Lääne-Aafrikas paikneval etnilisel grupil dogonitel, kes usuvad et maailm loodi sõnadega ning et jumal toimib läbi enda sõnade.
Ka Piibel vihjab, et sõna on loomisprotsessi loov jõud. Sõna loob seda, mida ütleb. Piiblis on kirjas, et alguses lõi Jumal taeva ja maa, ent „maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Alles siis, kui Jumal rääkima hakkas ja ütles „Saagu valgus!”, muutus maailm elavaks - saigi valgus. Jumal lõi maailma sõnaga, kõne kaudu. Kui Jumala sõna saab lausutud, juhtub midagi. Juhtub see, mida sõna ütleb. Sõna käivitab loomisprotsessi.
Vana Testamendi loomisprotsesse läbi lausumise võib kõrvutada ka soomlaste „Kalevalaga“, nagu märgib ka Jaan Undusk. „Kalevalas“ saadab pea iga sõna, mis rääkija suust kukub, mingi füüsiline muutus ümbritsevas elukeskkonnas, sõnaloome on ka maailmaloome. Seal samas toob Undusk välja ka Domenico Comparetti välja pakutud mõiste soomlaste suurele teosele – „loitsueepos“.
Kui maailm loodud, on vaja asuda maailma asju ajama. Erinevate jõududega toimetulemiseks kasutatakse mitmetes usundites maagiat.
Loitsimine
Bronislaw Malinowski järgi on kõige tähtsam element maagias loits. Loits on osa maagiast mis on iidne, levinud pärimusena esivanematelt, ja teada ainult selle praktiseerijatele ja harrastajatele. Pärismaalastele tähendab maagia tundmine loitsu tundmist ja nõiariitused kesknevad peaaegu alati ümber loitsude lausumise.
Kui uurida tekste ja vormulaid primitiivses maagias siis ilmneb 3 peamist tüüpilist elementi.
Kõigepealt foneetilised efektid, loodushäälte järele matkmimised, näiteks nagu tuulevilin, möirgav äike, merekohin, mitmete erinevate loomade hääled. Need hääled sümboliseerivad teatud ilminguid ja on seetõttu maagilised või kujutavad teatud emotsionaalset seisundit, mis on seatud maagilise riituse eesmärgiga.
Teine element, väga silmatorkav primitiivsete loitsude puhul, on sõnade kasutamine, mis kutsuvad appi või käsivad ihaldatud eesmärki. Näiteks mainib tark needust peale pannes kõiki haigussümptomeid mida ta põhjustab, ravitsedes manab aga visiooni täielikust tervisest ja kehajõust.
Loitsud on ehitatud paljuski samal mustril mis riitusedki. Need on enamasti värsivormilised maagilised lausumised, millega soovitakse millegi teostumist või ärahoidmist. Loits erineb palvest selle poolest, et loitsija usub vormelit esitades end mõjutavat loitsimisobjekti. Vormi poolest eristatakse veel jutustavaid loitse (arhetüüpse situatsiooni esitamisega soovitakse mõjutada aktuaalset situatsiooni), sünniloitse (kõneldakse sellest, kuidas see, mida tahetakse mõjutada, on alguse saanud) ja manaloitse (kurja kõnetamine). Funktsiooni poolest eristatakse puhastavaid ehk eemaldavaid, muundavaid ja needvaid ehk manavaid loitse. Loitsud kirjutatakse üles, kuid ravija kasutab neist vaid väheseid ja meelepärasemaid ning tihti kohendatakse ka neid vastavalt haigele või haigusele. Eesti keeles nimetatakse loitse tihti lihtsalt sõnadeks (tulesõnad, saunasõnad jne), kusjuures mõiste ise kätkeb endas ka maagilise tähenduse (sõnas ära).
Rahvameditsiin läbi loitsimise on levinud ka Ungaris. Teksti väljaütlemine (ungari ráolvasás, ráimádkozás) oli kogu protseduuri kõige tähtsam element. Ungari loitsuvormelitel on ka mõned üldpõhimõtted: Tekstis võrreldakse haiguse kadumise käiku millegiga (n kahaneva kuuga); sagedane on ka haiguse sajatamine (...kui ma su siit kätte saan, reostan su täis!) või otsesõnu minemasaatmine.
Traditsioonilises Siberi kultuuris omavad jutuvestjad pea samasugust staatust ja teenivad austust võrdväärselt vaimsete ravitsejatega. Arvatakse, et jutuvestja omab jõudu kutsuda ja suunata vaime. Jutuvestmine on üks vanimaid tervandavaid rituaale. Jutuvestja kuulamine on samuti tähendusrikka raviva toimega. Vanad vested on tulvil õpetlikest lugudest ja lugude kuulamine aitab vabaneda negatiivsest energiast, samuti tekib kollektiivsel kuulamisel ühine side – lugu seob kuulajaid ja jutuvestjad ühises ajaruumis keskendumisel ühistel sõlmpunktidel.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Sõna tähendus animistlikus kultuuriruumis
Usk sõna üleloomulikku jõudu toob endaga aga ka tabusid ja keelde. Peab olema ettevaatlik sõnade kasutamisel ja nimede nimetamisel. Nimi on üks hinge kehastusi või väljundeid tema igakordsest põhikehast teisal, üks olulisemaid maagilisuse avaldusi. Inimese nime kaudu kõnetatakse iga üksiku inimese jumalikku algupära, kõnetatakse jumalikku loodust tema igakordes personaalses avalduses. Rääkimine - see on pidev asjade hingedel kõndimine, nendega ümberkäimine, võõraste hingede näppimine. Kui jätta välja keele nii-öelda süntaktiline masinavärk, tema süsteemiloov sideaines, siis on kõik nimefunktsioonis sõnad maagilises seoses hingedega. Kõnelemine animistlikus keskkonnas on katkematu hingede väljakutsumine. Peab alati enne mõtlema, kas üldse tasub öelda või on targem vagusi püsida. Siit ka hea näide loitsimisest vepslaste moodi: Metsaga suhtlemiseks saab kasutada sõnu vaid suuliselt, nii astusid nõiad metsaga dialoogi. Usuti, et tavainimene ei tohigi tegelikult ise metsaga kõnelema minna. Kui nõid jõuab metsa, lausub ta loitsu või sooritab taiga. Olulised on esimesed sõnad, millega nõid haldjate poole pöördub – need peavad ka viimasteks olema. Nõid peab teadma täpselt, mille pärast ta haldjaid palub, muidu saab ta karistada.
Skandeerimine – meloodiline lausumine
Samuti on levinud skandeerimine, mis on usulistel riitustel levinud meetod ning esineb mitmetes spirituaalsetes traditsioonides. Selle liigituse alla kuuluvad mitmesugused mantrad, Tiibeti kõrilaul, Gregoriuse laul, Koraani lugemine, jaapani Shigin (詩吟), meie oma regilaul ning soomlaste runovorm.
Mantrate läbi peaks tekkima läbi täishäälikute kombinatsioonide kõlapiltide ja helivibratsiooni erinevaid kujutisi, tervendama keha ja vaimu. Erinevad helid ja silbid mõjuvad erinevatele kehaosadele. Erinevad helid loovad erinevaid värvivarjundeid. Kasutatakse erinevaid mantraid pöördumaks erinevate jumaluste poole. Mantra eesmärgiks on stimuleerida inimese vaimseid võimeid kosmilise energia abil ja võimaldada sääraselt mõista pidevalt nähtavaid supersensuaalseid jõudusid. Mantra on energia mass, mis äratab üleinimliku jõu (shakti). Mantra on nii "sümbol" kui ka "reaalsus". Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel. Mantra pole palve.
Maagilise tekstiloome üks olulisi tunnuseid on kordus, nimekordus laias mõttes. Parallelism on kahtlemata kordus just sel määral, kui mitu korda kordub mõtteriimi paralleelvärssides peavärsis esitatud nime asendusnimi, variatsioon – regilaulu näite põhjal. Prallelism kui semantiliselt põnev kordusfiguur on kaksipidiselt seotud algse maagilise sõnakaasutusega: nii loitsulis-manavate verbaalstruktuuride kui ka nende esteetilise ülemängimisega. Mis parallelismis pealtükkiva sagedusega kordub, see on lausestruktuur, mis loob äratuntava loitsiva efekti.
Samale efektile on üles ehitatud ka mantrate kordamine, mida kasutatakse meditatsioonil, nõidumisel, loitsumisel. Ent siin on rohkem rõhku juba heliliselt, kuuldaval kuivõrd sõnasisulisel.
Kõige laialdasemalt kasutatud ja kõige levinum sõnamaagia vorm on tõenäoliselt palve. See on sõnaline pöördumine kõrgemate vaimsete jõudude poole, üks religioosse käitumise vorme. Olenevalt usundist võivad palve vormid ja sellega kaasnevad kombed olla mitmesugused. Erinevalt meditatsioonist on palve üldiselt suunatud konkreetse vaimse jõu kandja (Jumala, pühaku, tootemi, loodusliku objekti vms) poole. Ehkki palve on oma olemuse poolest sügavalt vaimne tegevus, on selle juures sageli olulised ka välised asjaolud
Kollektiivse palve puhul on see enamasti lühike ja selgesisuline ("Issand, halasta!" "Anna meile rahu!"), kuid individuaalne palve võib muidugi olla ka väga ulatuslik. Vepsa metsahaldjapärimuse puhul pöörduti metsahaldja poole palvega igas ilmakaare suunas. Soome-ugrilased käivad palvetamas peamiselt hiitel, mis on püha koht. Sellega on seotud ka muu väljakujunenud sakraalne käitumine. Näide maride usutalitusest tänapäeval enne kevadiste põllutööde algust, kus palutakse head saaki: palvuse alguse kuulutab külavalem, kes on ühtlasi ka preester. Süüdatakse lõke ja keedetakse kaasa toodud toitu. Preester palub jumalail aidata rahvast tema töödes-tegemistes ning saata rahu ja õnne. Kui keegi tahab, et jumalad aitaksid teda mingisuguses ettevõtmises, paneb ta puuoksale käterätiku ja palub jumalail kaasa aidata tema mure leevendamisele. Pühas hiies viibivatel inimestel on keelatud vandumine ja teineteise süüdistamine.
Jaapani rahvausu shintoismi kohaselt võib aga palvetamine kami (nii nimetatakse hingestatud looduses asuvaid vaime) saastada ning seetõttu peavad palvetajad läbima erinevaid puhastustseremooniaid. Templisse sisenedes tuleb puhastada käed ja suu. Saastatuse võib põhjustada ükskõik mis, see ei ole ilmtingimata seotud moraali või eetikaga. Puhas olemine ei tähenda alati moraalset puhtust. Et kohtuda kamiga, piisab lihtsalt tseremoonia läbiviimisest ja palvetaja ise ei pea aru saama, miks seda vaja on.
Palve võib olla nii- või teistsugune. Palve võib tulla südamest kirjutatuna, pühakirjast loetuna, palvetamine võib olla regulaarne või harv - pöördutakse jumalate poole hädas. Palvetamine võib toimuda ka kindlas suunas (taeva poole, Meka poole).
Sõnamaagia on mitmel pool levinud nähtus – keelt on erinevates maailma nurkades kasutatud ümbritsevaga manipuleerimisel, kes kuidas. Ka tänapäeval oma kultuuris järgime võibolla endalegi märkamatult sõnamaagiaga seotud uskumusi – ei julge kõike valjult välja lausuda, kartes üht või teist „ära sõnuda“, ka näiteks 5-kroonlehega sireliõit kohates võib soovida, ent peab soov peab enda teada jääma, et kuri ei kuuleks. Sõnad hävitavad ja loovad. Sõnamaagia – see on tervendamise kunst, needmise kunst, appipalve, tänu, meditatsioon, tõde, mis eales, kuniks säilib side objekti ja sõna ning maagilise elutunde vahel. Kui on võimalik niivõrd erinevate regioonide uskumuste vahele tõmmata ühenduspunkte, tähendab see, et algus ja lähtepunkt, sõnamaagiat ärgitav stiimul peab kõigil kultuuridel olema ühine. Sõna kannab kogu meie kultuuri, pärimust, minevikku, olevikku, tulevikku. Kõik kultuurid kõnelevad vormilt erinevalt, sisult ühte ja sama keelt, kõik riitused ja loitsud teenivad ühte ja sama üleloomulikkust, millele on vaid kanda antud erinevad nimed.
Kuna mõiste „maagia“ üleüldisemalt kujutab endast loodususundilist või kõrgusundilist riituslikku käitumist, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada mingeid üleloomulikke jõude, siis tähendab, et ka sõnamaagia kasutamisel on alati oma kindel eesmärk. On erinevaid rituaale kus teatud kõnevormi kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Üheks selliseks on vaimude ja hingede appikutsumine (Aafrikas, Sumatral, Uus Guineal), samuti on levinud jutud, loitsud, ütlemised, mida lausutakse ravitsemisel (Jaapanis, Panamal, Eestis). Ühtlasi on levinud ka palvete ja palvuste lugemine loendamatutes usundites.
Sõna vägi – maailma loomine
Sõnale on omistatud üht võimsaimat üleloomulikku väge – loomise väge. Lausudes luuakse maailma.
Navoja indiaanlased Ameerika edelaosas usuvad, et maailm loodi jumalate poolt, kui nad rääkima asusid ja nad laulsid maailmale hinge sisse. Nende traditsioonis on uskumus, et indiviidil on võimalik maailma läbi keele muuta. Seda seepärast, et pärimuse kohaselt on ka maailm ise läbi keele ja laulu loodud. Esimene Inimene laulis laulu Hózhóojí, mis tõlkes peaks tähendama „Õnnis Tee“, ja nii sündiski maailm.
Säärane uskumus on ka Lääne-Aafrikas paikneval etnilisel grupil dogonitel, kes usuvad et maailm loodi sõnadega ning et jumal toimib läbi enda sõnade.
Ka Piibel vihjab, et sõna on loomisprotsessi loov jõud. Sõna loob seda, mida ütleb. Piiblis on kirjas, et alguses lõi Jumal taeva ja maa, ent „maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Alles siis, kui Jumal rääkima hakkas ja ütles „Saagu valgus!”, muutus maailm elavaks - saigi valgus. Jumal lõi maailma sõnaga, kõne kaudu. Kui Jumala sõna saab lausutud, juhtub midagi. Juhtub see, mida sõna ütleb. Sõna käivitab loomisprotsessi.
Vana Testamendi loomisprotsesse läbi lausumise võib kõrvutada ka soomlaste „Kalevalaga“, nagu märgib ka Jaan Undusk. „Kalevalas“ saadab pea iga sõna, mis rääkija suust kukub, mingi füüsiline muutus ümbritsevas elukeskkonnas, sõnaloome on ka maailmaloome. Seal samas toob Undusk välja ka Domenico Comparetti välja pakutud mõiste soomlaste suurele teosele – „loitsueepos“.
Kui maailm loodud, on vaja asuda maailma asju ajama. Erinevate jõududega toimetulemiseks kasutatakse mitmetes usundites maagiat.
Loitsimine
Bronislaw Malinowski järgi on kõige tähtsam element maagias loits. Loits on osa maagiast mis on iidne, levinud pärimusena esivanematelt, ja teada ainult selle praktiseerijatele ja harrastajatele. Pärismaalastele tähendab maagia tundmine loitsu tundmist ja nõiariitused kesknevad peaaegu alati ümber loitsude lausumise.
Kui uurida tekste ja vormulaid primitiivses maagias siis ilmneb 3 peamist tüüpilist elementi.
Kõigepealt foneetilised efektid, loodushäälte järele matkmimised, näiteks nagu tuulevilin, möirgav äike, merekohin, mitmete erinevate loomade hääled. Need hääled sümboliseerivad teatud ilminguid ja on seetõttu maagilised või kujutavad teatud emotsionaalset seisundit, mis on seatud maagilise riituse eesmärgiga.
Teine element, väga silmatorkav primitiivsete loitsude puhul, on sõnade kasutamine, mis kutsuvad appi või käsivad ihaldatud eesmärki. Näiteks mainib tark needust peale pannes kõiki haigussümptomeid mida ta põhjustab, ravitsedes manab aga visiooni täielikust tervisest ja kehajõust.
Loitsud on ehitatud paljuski samal mustril mis riitusedki. Need on enamasti värsivormilised maagilised lausumised, millega soovitakse millegi teostumist või ärahoidmist. Loits erineb palvest selle poolest, et loitsija usub vormelit esitades end mõjutavat loitsimisobjekti. Vormi poolest eristatakse veel jutustavaid loitse (arhetüüpse situatsiooni esitamisega soovitakse mõjutada aktuaalset situatsiooni), sünniloitse (kõneldakse sellest, kuidas see, mida tahetakse mõjutada, on alguse saanud) ja manaloitse (kurja kõnetamine). Funktsiooni poolest eristatakse puhastavaid ehk eemaldavaid, muundavaid ja needvaid ehk manavaid loitse. Loitsud kirjutatakse üles, kuid ravija kasutab neist vaid väheseid ja meelepärasemaid ning tihti kohendatakse ka neid vastavalt haigele või haigusele. Eesti keeles nimetatakse loitse tihti lihtsalt sõnadeks (tulesõnad, saunasõnad jne), kusjuures mõiste ise kätkeb endas ka maagilise tähenduse (sõnas ära).
Rahvameditsiin läbi loitsimise on levinud ka Ungaris. Teksti väljaütlemine (ungari ráolvasás, ráimádkozás) oli kogu protseduuri kõige tähtsam element. Ungari loitsuvormelitel on ka mõned üldpõhimõtted: Tekstis võrreldakse haiguse kadumise käiku millegiga (n kahaneva kuuga); sagedane on ka haiguse sajatamine (...kui ma su siit kätte saan, reostan su täis!) või otsesõnu minemasaatmine.
Traditsioonilises Siberi kultuuris omavad jutuvestjad pea samasugust staatust ja teenivad austust võrdväärselt vaimsete ravitsejatega. Arvatakse, et jutuvestja omab jõudu kutsuda ja suunata vaime. Jutuvestmine on üks vanimaid tervandavaid rituaale. Jutuvestja kuulamine on samuti tähendusrikka raviva toimega. Vanad vested on tulvil õpetlikest lugudest ja lugude kuulamine aitab vabaneda negatiivsest energiast, samuti tekib kollektiivsel kuulamisel ühine side – lugu seob kuulajaid ja jutuvestjad ühises ajaruumis keskendumisel ühistel sõlmpunktidel.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Sõna tähendus animistlikus kultuuriruumis
Usk sõna üleloomulikku jõudu toob endaga aga ka tabusid ja keelde. Peab olema ettevaatlik sõnade kasutamisel ja nimede nimetamisel. Nimi on üks hinge kehastusi või väljundeid tema igakordsest põhikehast teisal, üks olulisemaid maagilisuse avaldusi. Inimese nime kaudu kõnetatakse iga üksiku inimese jumalikku algupära, kõnetatakse jumalikku loodust tema igakordes personaalses avalduses. Rääkimine - see on pidev asjade hingedel kõndimine, nendega ümberkäimine, võõraste hingede näppimine. Kui jätta välja keele nii-öelda süntaktiline masinavärk, tema süsteemiloov sideaines, siis on kõik nimefunktsioonis sõnad maagilises seoses hingedega. Kõnelemine animistlikus keskkonnas on katkematu hingede väljakutsumine. Peab alati enne mõtlema, kas üldse tasub öelda või on targem vagusi püsida. Siit ka hea näide loitsimisest vepslaste moodi: Metsaga suhtlemiseks saab kasutada sõnu vaid suuliselt, nii astusid nõiad metsaga dialoogi. Usuti, et tavainimene ei tohigi tegelikult ise metsaga kõnelema minna. Kui nõid jõuab metsa, lausub ta loitsu või sooritab taiga. Olulised on esimesed sõnad, millega nõid haldjate poole pöördub – need peavad ka viimasteks olema. Nõid peab teadma täpselt, mille pärast ta haldjaid palub, muidu saab ta karistada.
Skandeerimine – meloodiline lausumine
Samuti on levinud skandeerimine, mis on usulistel riitustel levinud meetod ning esineb mitmetes spirituaalsetes traditsioonides. Selle liigituse alla kuuluvad mitmesugused mantrad, Tiibeti kõrilaul, Gregoriuse laul, Koraani lugemine, jaapani Shigin (詩吟), meie oma regilaul ning soomlaste runovorm.
Mantrate läbi peaks tekkima läbi täishäälikute kombinatsioonide kõlapiltide ja helivibratsiooni erinevaid kujutisi, tervendama keha ja vaimu. Erinevad helid ja silbid mõjuvad erinevatele kehaosadele. Erinevad helid loovad erinevaid värvivarjundeid. Kasutatakse erinevaid mantraid pöördumaks erinevate jumaluste poole. Mantra eesmärgiks on stimuleerida inimese vaimseid võimeid kosmilise energia abil ja võimaldada sääraselt mõista pidevalt nähtavaid supersensuaalseid jõudusid. Mantra on energia mass, mis äratab üleinimliku jõu (shakti). Mantra on nii "sümbol" kui ka "reaalsus". Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel. Mantra pole palve.
Maagilise tekstiloome üks olulisi tunnuseid on kordus, nimekordus laias mõttes. Parallelism on kahtlemata kordus just sel määral, kui mitu korda kordub mõtteriimi paralleelvärssides peavärsis esitatud nime asendusnimi, variatsioon – regilaulu näite põhjal. Prallelism kui semantiliselt põnev kordusfiguur on kaksipidiselt seotud algse maagilise sõnakaasutusega: nii loitsulis-manavate verbaalstruktuuride kui ka nende esteetilise ülemängimisega. Mis parallelismis pealtükkiva sagedusega kordub, see on lausestruktuur, mis loob äratuntava loitsiva efekti.
Samale efektile on üles ehitatud ka mantrate kordamine, mida kasutatakse meditatsioonil, nõidumisel, loitsumisel. Ent siin on rohkem rõhku juba heliliselt, kuuldaval kuivõrd sõnasisulisel.
Kõige laialdasemalt kasutatud ja kõige levinum sõnamaagia vorm on tõenäoliselt palve. See on sõnaline pöördumine kõrgemate vaimsete jõudude poole, üks religioosse käitumise vorme. Olenevalt usundist võivad palve vormid ja sellega kaasnevad kombed olla mitmesugused. Erinevalt meditatsioonist on palve üldiselt suunatud konkreetse vaimse jõu kandja (Jumala, pühaku, tootemi, loodusliku objekti vms) poole. Ehkki palve on oma olemuse poolest sügavalt vaimne tegevus, on selle juures sageli olulised ka välised asjaolud
Kollektiivse palve puhul on see enamasti lühike ja selgesisuline ("Issand, halasta!" "Anna meile rahu!"), kuid individuaalne palve võib muidugi olla ka väga ulatuslik. Vepsa metsahaldjapärimuse puhul pöörduti metsahaldja poole palvega igas ilmakaare suunas. Soome-ugrilased käivad palvetamas peamiselt hiitel, mis on püha koht. Sellega on seotud ka muu väljakujunenud sakraalne käitumine. Näide maride usutalitusest tänapäeval enne kevadiste põllutööde algust, kus palutakse head saaki: palvuse alguse kuulutab külavalem, kes on ühtlasi ka preester. Süüdatakse lõke ja keedetakse kaasa toodud toitu. Preester palub jumalail aidata rahvast tema töödes-tegemistes ning saata rahu ja õnne. Kui keegi tahab, et jumalad aitaksid teda mingisuguses ettevõtmises, paneb ta puuoksale käterätiku ja palub jumalail kaasa aidata tema mure leevendamisele. Pühas hiies viibivatel inimestel on keelatud vandumine ja teineteise süüdistamine.
Jaapani rahvausu shintoismi kohaselt võib aga palvetamine kami (nii nimetatakse hingestatud looduses asuvaid vaime) saastada ning seetõttu peavad palvetajad läbima erinevaid puhastustseremooniaid. Templisse sisenedes tuleb puhastada käed ja suu. Saastatuse võib põhjustada ükskõik mis, see ei ole ilmtingimata seotud moraali või eetikaga. Puhas olemine ei tähenda alati moraalset puhtust. Et kohtuda kamiga, piisab lihtsalt tseremoonia läbiviimisest ja palvetaja ise ei pea aru saama, miks seda vaja on.
Palve võib olla nii- või teistsugune. Palve võib tulla südamest kirjutatuna, pühakirjast loetuna, palvetamine võib olla regulaarne või harv - pöördutakse jumalate poole hädas. Palvetamine võib toimuda ka kindlas suunas (taeva poole, Meka poole).
Sõnamaagia on mitmel pool levinud nähtus – keelt on erinevates maailma nurkades kasutatud ümbritsevaga manipuleerimisel, kes kuidas. Ka tänapäeval oma kultuuris järgime võibolla endalegi märkamatult sõnamaagiaga seotud uskumusi – ei julge kõike valjult välja lausuda, kartes üht või teist „ära sõnuda“, ka näiteks 5-kroonlehega sireliõit kohates võib soovida, ent peab soov peab enda teada jääma, et kuri ei kuuleks. Sõnad hävitavad ja loovad. Sõnamaagia – see on tervendamise kunst, needmise kunst, appipalve, tänu, meditatsioon, tõde, mis eales, kuniks säilib side objekti ja sõna ning maagilise elutunde vahel. Kui on võimalik niivõrd erinevate regioonide uskumuste vahele tõmmata ühenduspunkte, tähendab see, et algus ja lähtepunkt, sõnamaagiat ärgitav stiimul peab kõigil kultuuridel olema ühine. Sõna kannab kogu meie kultuuri, pärimust, minevikku, olevikku, tulevikku. Kõik kultuurid kõnelevad vormilt erinevalt, sisult ühte ja sama keelt, kõik riitused ja loitsud teenivad ühte ja sama üleloomulikkust, millele on vaid kanda antud erinevad nimed.
Treading along in this dreamlike, illusory realm
Treading along in this dreamlike, illusory realm,
Without looking for the traces I may have left;
A cuckoo's song beckons me to return home;
Hearing this, I tilt my head to see
Who has told me to turn back;
But do not ask me where I am going,
As I travel in this limitless world,
Where every step I take is my home.
Dōgen
Without looking for the traces I may have left;
A cuckoo's song beckons me to return home;
Hearing this, I tilt my head to see
Who has told me to turn back;
But do not ask me where I am going,
As I travel in this limitless world,
Where every step I take is my home.
Dōgen
Ajaloolased on üldjoontes nõustunud dateerima budismi leviku Jaapanisse 6. sajandi ümber, kui see levis Hiinast läbi Korea, jõudes lõpuks Jaapanisse. Eihei Dōgen (永平道元, tuntud ka kui Dōgen Zenji) oli Eisai kõrval teine jaapanlane, kes tutvustas Kamakura-ajajärgul Jaapanile zen-budismi, millest hiljem arenes Rinzai kõrval välja eraldi Sōtō (曹洞宗) koolkond. Dōgeni lükkas budismi ja maailmavaatleva eluviisini tõenäoliselt vanemate surm, kui Dōgen oli veel varajases eas, mis pani Dōgeni tundma selgemini elu olemuslikku püsitust (mujō). Kõigepealt puutus ta kokku Tendai budismiga, asudes elama mungana Hiei mäele, kus ta õppis budistlikke suutraid, kuid lisaks religioossele pühendumusele oli Dōgenil ka terav ja kriitline mõtlemine, mis püüdis budistlikke aluseid lähemalt analüüsida. See suunas Dōgenit otsima vastuseid küsimustele, millele ta Hiei mäel vastuseid ei leidnud. Veetnud Hiinas mitmed aastad õppides, naases ta Jaapanisse, hakates õpetama zen-budismi, millel olid uued rõhuasetused ja mõned täiendused Buddha õpetuse järgimisel. Sōtō koolkonnaks hakati Dōgeni õpetust ja selle järgijaid nimetama alles pärast Dōgeni surma - eluajal ei tunnistanud Dōgen oma õpetust kui eraldi budislikku liikumisvormi, sekti või koolkonda, tundmata vajadust autoriteetsuse või ülespuhutud aupaiste järgi.
Läbi vastuolulisuste ja paradoksaalsete suhtelisuste kaudu suudab Dōgen saavutada teatava seletamatu eemaloleku äärmustest, mis ei lase budistlikku õpetust üksnes ettekirjutistena mõista. Dōgen rõhutab, et Buddha-meelsus ei ole must-valge, jagunedes moraalsete standardite läbi tõlgendatavaks, vaid võib avalduda ka läbi pealtnäha ebamoraalsete situatsioonide (nt lugu sellest, kuidas Nanzan kassi pooleks lõikas).
Dōgeni õpetust on tänapäeval vaadeldud ja võrreldud mitmeti ka lääne filosoofide mõttearendustega, eriti mis puudutab Dōgeni arusaamu ajast ja olemisest (uji), mida tihti kõrvutatakse Heideggeri maailmatõlgendustega ajast ja kohalolust (Dasein).
Läbi vastuolulisuste ja paradoksaalsete suhtelisuste kaudu suudab Dōgen saavutada teatava seletamatu eemaloleku äärmustest, mis ei lase budistlikku õpetust üksnes ettekirjutistena mõista. Dōgen rõhutab, et Buddha-meelsus ei ole must-valge, jagunedes moraalsete standardite läbi tõlgendatavaks, vaid võib avalduda ka läbi pealtnäha ebamoraalsete situatsioonide (nt lugu sellest, kuidas Nanzan kassi pooleks lõikas).
Dōgeni õpetust on tänapäeval vaadeldud ja võrreldud mitmeti ka lääne filosoofide mõttearendustega, eriti mis puudutab Dōgeni arusaamu ajast ja olemisest (uji), mida tihti kõrvutatakse Heideggeri maailmatõlgendustega ajast ja kohalolust (Dasein).
Unustamine
mida tähendab elada ununenud mäluga? kas see on rohkem kohal viibimine
või üleüldse mitte kohal viibimine?
kas mäletada tähendab kontrollida? paremini teadvustada? või koormab see kohalolu?
või üleüldse mitte kohal viibimine?
kas mäletada tähendab kontrollida? paremini teadvustada? või koormab see kohalolu?
Tuesday, August 25, 2009
Nälg
Tobias Hoffmann
algloomuseline sünkroontõlge aastast 2005
ich habe einen echten
menschen getroffen
um den hals und in die arme
gefallen ist er mir
wie direkt vom himmel
oder von den sternen
ma olen üht ehtsat
inimest kohanud
kaela ja käte vahele
on ta mulle langenud
nagu otse taevast
või tähtede vahelt
aufgetaucht aus einer flut
mir entgegengeschwommen
ich zog ihn in mein boot
bot ihm eine zigarette an
und er rauchte
nahm mir das ruder aus der hand
und sah mich liebevoll an
bevor er mich ins wasser stie3
voolust pinnale tõusnud
ujus ta mulle vastu
ma tõstsin ta oma paati
pakkusin sigareti
ja ta suitsetas
võttis mult aeru käest
ning vaatas mulle õrnalt otsa veel
enne kui ta mu vette lükkas
'das war einmal ein mensch'
sagt der mann neben mir
und bekreuzigt sich andächtig
ein echter mensch wird zu grabe getragen
wieder und wieder
auf den bildern
sein leben ein 'shot'
ein martyrium
'the big picture'
das gro3e andenken
die ehrfurcht
vor solcher grö3e
ist den biographen
in die gesichter geschrieben
erben werden hochgehalten
vermächtnisse hinterlassen
lehren gepaukt und weiterverbreitet
in wort und bild und ton
tonnen von nachrufen
lob - und trauereden in bibellänge
auf deutsch arabisch englisch
französisch flämisch und afrikaans
schmetternd die totenlieder
wie aus einer kehle
für ein leben wie aus einem guss
'see oli ükskord inimene'
ütles mees minu kõrval
ja ohverdas end vagalt
ehtne inimene tiritakse
uuesti ja uuesti
piltidelt hauda
üks elu, üks lask -
üks märtrisurm
'the big picture'
suur suveniir
aukartus sellise avaruse ees
on biograafidele
näkku kirjutatud
järeltulijaid hakatakse üleval hoidma
pärandid jäetakse tagaplaanile
uskumused pähe taotud ja edasi levitatud
sõnas ja pildis ja helis
on tonnides järelehõikeid
tasu - ja kurvakõned piiblipikkuses
kõrvulukustavad surmalaulud
saksa araabia inglise
prantsuse flaami ja aafrika keeles
nagu ühest kõrist
ühe elu jaoks nagu vihmavalingust
was sie ihm hinterherrufen
rufen sie jedem hinterher
ihre widerrufe ihre unkenrufe
ihre semireligiösen anrufungen
nachrufe bis zum rufmord
die berufenen melden sich zu wort
mit den kritischen analysen
trocken nüchtern und kühl
die soziologen und historiker
die psychoanalytiker
die poptheoretiker
und gescheiterte kolumnisten
riechen saftige geschichten
mis te talle järele hõikate
hõigake igale ühele järele
teie meenutused teie kraaksatused
teie semireligioossed kaebed
järelhõigetest reputatsiooni hävitamiseni
autoriteedid püüavad pilku
kriitiliste analüüsidega
kuivad emotsioonitud ja külmad
sotsioloogid ja ajaloolased
psühhoanalüütikud
popteoreetikud
haistavad vürtsikaid lugusid
stoff für die nächsten bücher
für die neuen filme
das drama eines lebens
"am ende hat der krebs doch gesiegt"
der kapitalismus die kunst oder die frauen
all die unerzählten geschichten
fabrikneue und druckfrische legenden
gewürzt mit der lust nach sensation
und die hinterbliebenen
stehen mit geschwächten tränendrüsen
in einer pfütze aus rotz und wasser
reichen sich noch einmal
gegenseitig die taschentücher
bevor sie ersten verträge unterschreiben
aus jedem toten
lassen sich noch
ein paar anekdoten wringen
schlecht geschreibene tagebücher
oder halbweise altersgedichte
die faszination einer bettgeshichte
memoiren millionenfach gedruckt
'me myself and i'
'mein wilder pralles leben'
in meinen eigenen wworten
in seinen eigenen woerten
in unserem eigenen köpfen
sitzt vielleicht ein mensch
und schreibt an seiner geschcithte
materjali järgmise raamatu jaoks
uute filmide jaoks
ühe elu draama
'lõpus võitis ikkagi vähk'
kapitalism kunst või naised
kõik need lugematud jutud
vabrikuued ja trükivärsked legendid
vürtsitatud sensatsioonimõnudega
ja mahajäänud
seisavad nõrkade pisarnäärmetega
vee ja tatilombis
ulatage veel üks kord
üksteisele taskurätte
enne kui esimesele lepingule alla kirjutate
igast surmast
laske veel
paar anekdooti välja väänata
halvastikirjutatud päevikud
või poolikud pensionijutud
unejuttude fastsinatsioon
miljonite jagu memuaare trükitud
'me myself and i'
minu endi sõnades
sinu endi sõnades
meie endi peades
istub võibolla üks inimene
ja kirjutab oma juttu
ich sehe mich tanzend
sehe mich tramplen
auf den mutter teresas
den che guevaras
den madonnen und maradonnen
ich spucke auf john lennons leiche
ich sehe mich tanzend zum seinen liedern
ich sehe mich im tanz mit den toten
ich lese in ihrem fleisch
in ihrem leblosen gewebe
finde ich einen teil der dringe
spüre ich dass ich noch lebe
ich sammle ihre knochen
und baue daraus
neue totenhäuser
für die welt
ma näen end tantsimas
näen end trampimas
ema teresa
che guevara
madonnade ja maradonnade peal
ma sülitan john lennoni laibale
ma näen end tantsimas teie laulude saatel
ma näen end surmatantsus
ma loen nende liha
ja nende elutust mustrist
leian ma tungi
tunnen ma et ma veel elan
ma kogun nende luid
ja ehitan nendest
uue surnumaja
maailma jaoks
ich habe einen echten
menschen getroffen
und er war nicht dumm
seine geschichte alt
tausendmal erzählt
und seine mission war
vergangenes zu erinnern
ein leben lang
das leben zu verlängern
jeden tag um einen tag
um einen neuen tag
um einen neuen tag
eine geschichte ohne anfang
und ohne ende
die einfrücke gesammelt
und archiciert
in einer verwinkelten bibliothek
ma olen ühte ehtsat
inimest kohanud
ja ta polnud loll
tema lugu oli vana
juba miljon korda jutustatud
ning tema missioon oli
minevikku meenutada
terve elu
elu pikendada
iga päev päeva nimel
uue päeva nimel
uue päeva nimel
jutt ilma alguse
ja lõputa
muljed kogutud
ja arhiveeritud
raamatukogurägastikus
der echte mensch ist klein
ist zwischen buchdeckel gepackt
in ein bild auf einer leinwand gesperrt
bis zur unkenntlichkeit verzerrt
die lebendigen augen
verschwunden im blätterwald
die stimme zwischen zwei zeilen
einer zeitungsartikels
wort an wort an wort an wort
ein name eine figur
strukturen der erinnerung
ich werde an etwas erinnert
etwas erinnert mich an dich
ehtne inimene on väike
on raamatulaua vahele pakitud
pildil lõuendile blokeeritud
äratundmatuseni moondunud
elavad silmad
jäljetult lehtmetsa kadunud
hääl kahe
ajaleheartikli rivi vahel
sõna sõna küljes
üks nimi üks figuur
kogemuste struktuurid
mulle hakkab midagi meenuma
miski meenutab mulle sind
der echte mensch
the real mensch
was ist das
was sagt der echte mensch dazu
der gute alte
aus der guten alten zeit
den guten alten büchern
'wir sind doch alle brüder' sagt er
müde sich die fettigen augen reibend
'und wo bin ich'
fragt ihn seine schwester
und ihr lächeln ist versteinert und grau
in den knochen und haaren
sammelt sich der kalk
die blätter haben sich gewendet
die visionen verabschiedet
waren austauschbar und vergänglich
wie du
ehtne inimene
the real mensch
mis see on
mis ütleb ehtne inimene selle peale
vana hea
vanast heast ajast
vanadest headest raamatutest
'me oleme siiski kõik vennad' ütleb ta
õlised silmad väsimusest ihutud
'ja kus ma olen'
küsib talt tema õde
ja nende naer on kivistunud ja hall
luudes ja juustes
kogub endale külma
tõusud on tulnud
visioonid on jumalaga jätnud
nad olid vahetatuvad ja mööduvad
nagu sina
mein kleiner weltbild
meine kleine welt so weich
mein kleines menschenbild
ich bin ein echter mensch
ich bin auch ein mensch
bin auch nur ein mensch
bin ein blid von einem menschen
und die weltbilder verkümmern
in den alten köpfen
die ikonen hochhaltend
mit letzter kraft
die vergilbten fahnen
die farben der vergangenheit
und in den abgearbeiteten händen
die rostigen bajonette und gewehre
quietschende gelenke
in den harten lederstiefeln
veraltete tugenden und pflichten
im langsam erweichenden schädel
lautlos das rieseln
der eingetrichterten ideologien
auf den nägeln brennt die zeit
die erkenntnis und die vorstellung
der fortschritt findet ohne dich statt
und die narben sind unsichtbar
wie die erinnerungen
minu väike maailmapilt
minu maailm nii õrn
minu väike inimestepilt
ma olen ehtne inimene
ma olen ka inimene
olen kõigest inimene
olen pilt teistest inimestest
ja maailmapildi abort
vanades peades
ja ülistatud ikoonides
viimase jõuga
kollakate embleemidega
mineviku värvidega
ja ära kantud kätes
roostetanud tääkide ja relvadega
kiiksuvate liigenditega
raskete nahksaabastega
iganenud voorused ja pahed
aeglaselt pehmenevates koljudes
hääletu nirin
peale surutud ideoloogiate
küüntel põleb aeg
äratundmine ja ettekujutus
edasiminek leiab ka ilma sinuta aset
armid on nähtamatud
nagu mälestused
ich habe einene echten
menschen getroffen
'ein leicht verderbliches konstrukt
aus biologie und religion'
hab seinen körper gestreift
einen kurzen blick erhascht
seiner stimme gelauscht
tief und ruhig und monoton
wie sein mund die worte formte
die bewegung seiner lippen
und ich wei3 nicht
wie er spricht
wenn er müde ist
wie er sicht bewegt
wenn er allein ist
wie er aussieht
wenn er glücklich
wenn er unglücklich ist
seinen kleinen tag
trägt er vor sich hin
und etwas an ihm
erinnert mich an dich
ma olen ühte ehtsat
inimest kohanud
'üks lihtne kiirestiriknev konstrukt
bioloogiast ja religioonist'
nende aju vöödiline
lühikesest pilgust püütud
tema hääl pealtkuulatud
madal ja rahulik ja monotoonne
nagu tema suu sõnu vormis
tema huulte liigutus
ja ma ei tea
kuidas ta räägib
kui ta väsinud on
kuidas ta käitub
kui ta üksi on
kuidas ta välja näeb
kui ta õnnelik
kui ta õnnetu on
oma väikest päeva
hoiab ta enda sees
ja miski tema juures
meenutab mulle sind
'das bisschen jesus
wirst du auch noch los'
sagt ein echter mensch
ich glaube an ihm
und ich glaube ihm nicht
und ein anderer spricht mit gott
und ich wei3 nicht
was ich gott sagen soll
gott sagt nichts
ich frage gott
'the real mensch'
was ist das
was ist das
ein mensch
wer ist das
und wer denkt
noch an ihm
ich denke
noch immer
an dich
'jeesus vabastab su kord veel'
ütleb ehtne inimene
ma usun teda
ja ma ei usu teda
ja teine räägib jumalaga
ja ma ei tea
mida ma jumalale ütlema peaks
jumal ei ütle midagi
'the real mensch'
mis see on
mis see on
inimene
kes see on
ja kes mõtleb
veel temale
mina mõtlen
alati
sinule
an deine angst
an deinen gesang
an das gro3e fest
wie an eine alte geschichte
aus einem mund erzählt
die vertraute stimme
die immergleichte geschichte
ich denke an dich
wie an ein gesicht
in einem traum
in meinem kopf
und er kommt immer wieder
wie ein mensch
den man nicht los wird
wie den durst
wie die angst
wie die lust
wie den hunger
dein hunger
ist unstillbar
sinu hirmule
sinu laulule
sellele suurele peole
nagu vanale jutule
ühest suust jutustatud
tuttav hääl
alati sama jutt
ma mõtlen sulle
nagu näole
ühes unenäos
oma peas
ja ta tuleb alati uuesti
nagu inimene
kellest lahti ei saa
nagu janu
nagu hirm
nagu himu
nagu nälg
sinu nälg
on vaigistamatu
algloomuseline sünkroontõlge aastast 2005
ich habe einen echten
menschen getroffen
um den hals und in die arme
gefallen ist er mir
wie direkt vom himmel
oder von den sternen
ma olen üht ehtsat
inimest kohanud
kaela ja käte vahele
on ta mulle langenud
nagu otse taevast
või tähtede vahelt
aufgetaucht aus einer flut
mir entgegengeschwommen
ich zog ihn in mein boot
bot ihm eine zigarette an
und er rauchte
nahm mir das ruder aus der hand
und sah mich liebevoll an
bevor er mich ins wasser stie3
voolust pinnale tõusnud
ujus ta mulle vastu
ma tõstsin ta oma paati
pakkusin sigareti
ja ta suitsetas
võttis mult aeru käest
ning vaatas mulle õrnalt otsa veel
enne kui ta mu vette lükkas
'das war einmal ein mensch'
sagt der mann neben mir
und bekreuzigt sich andächtig
ein echter mensch wird zu grabe getragen
wieder und wieder
auf den bildern
sein leben ein 'shot'
ein martyrium
'the big picture'
das gro3e andenken
die ehrfurcht
vor solcher grö3e
ist den biographen
in die gesichter geschrieben
erben werden hochgehalten
vermächtnisse hinterlassen
lehren gepaukt und weiterverbreitet
in wort und bild und ton
tonnen von nachrufen
lob - und trauereden in bibellänge
auf deutsch arabisch englisch
französisch flämisch und afrikaans
schmetternd die totenlieder
wie aus einer kehle
für ein leben wie aus einem guss
'see oli ükskord inimene'
ütles mees minu kõrval
ja ohverdas end vagalt
ehtne inimene tiritakse
uuesti ja uuesti
piltidelt hauda
üks elu, üks lask -
üks märtrisurm
'the big picture'
suur suveniir
aukartus sellise avaruse ees
on biograafidele
näkku kirjutatud
järeltulijaid hakatakse üleval hoidma
pärandid jäetakse tagaplaanile
uskumused pähe taotud ja edasi levitatud
sõnas ja pildis ja helis
on tonnides järelehõikeid
tasu - ja kurvakõned piiblipikkuses
kõrvulukustavad surmalaulud
saksa araabia inglise
prantsuse flaami ja aafrika keeles
nagu ühest kõrist
ühe elu jaoks nagu vihmavalingust
was sie ihm hinterherrufen
rufen sie jedem hinterher
ihre widerrufe ihre unkenrufe
ihre semireligiösen anrufungen
nachrufe bis zum rufmord
die berufenen melden sich zu wort
mit den kritischen analysen
trocken nüchtern und kühl
die soziologen und historiker
die psychoanalytiker
die poptheoretiker
und gescheiterte kolumnisten
riechen saftige geschichten
mis te talle järele hõikate
hõigake igale ühele järele
teie meenutused teie kraaksatused
teie semireligioossed kaebed
järelhõigetest reputatsiooni hävitamiseni
autoriteedid püüavad pilku
kriitiliste analüüsidega
kuivad emotsioonitud ja külmad
sotsioloogid ja ajaloolased
psühhoanalüütikud
popteoreetikud
haistavad vürtsikaid lugusid
stoff für die nächsten bücher
für die neuen filme
das drama eines lebens
"am ende hat der krebs doch gesiegt"
der kapitalismus die kunst oder die frauen
all die unerzählten geschichten
fabrikneue und druckfrische legenden
gewürzt mit der lust nach sensation
und die hinterbliebenen
stehen mit geschwächten tränendrüsen
in einer pfütze aus rotz und wasser
reichen sich noch einmal
gegenseitig die taschentücher
bevor sie ersten verträge unterschreiben
aus jedem toten
lassen sich noch
ein paar anekdoten wringen
schlecht geschreibene tagebücher
oder halbweise altersgedichte
die faszination einer bettgeshichte
memoiren millionenfach gedruckt
'me myself and i'
'mein wilder pralles leben'
in meinen eigenen wworten
in seinen eigenen woerten
in unserem eigenen köpfen
sitzt vielleicht ein mensch
und schreibt an seiner geschcithte
materjali järgmise raamatu jaoks
uute filmide jaoks
ühe elu draama
'lõpus võitis ikkagi vähk'
kapitalism kunst või naised
kõik need lugematud jutud
vabrikuued ja trükivärsked legendid
vürtsitatud sensatsioonimõnudega
ja mahajäänud
seisavad nõrkade pisarnäärmetega
vee ja tatilombis
ulatage veel üks kord
üksteisele taskurätte
enne kui esimesele lepingule alla kirjutate
igast surmast
laske veel
paar anekdooti välja väänata
halvastikirjutatud päevikud
või poolikud pensionijutud
unejuttude fastsinatsioon
miljonite jagu memuaare trükitud
'me myself and i'
minu endi sõnades
sinu endi sõnades
meie endi peades
istub võibolla üks inimene
ja kirjutab oma juttu
ich sehe mich tanzend
sehe mich tramplen
auf den mutter teresas
den che guevaras
den madonnen und maradonnen
ich spucke auf john lennons leiche
ich sehe mich tanzend zum seinen liedern
ich sehe mich im tanz mit den toten
ich lese in ihrem fleisch
in ihrem leblosen gewebe
finde ich einen teil der dringe
spüre ich dass ich noch lebe
ich sammle ihre knochen
und baue daraus
neue totenhäuser
für die welt
ma näen end tantsimas
näen end trampimas
ema teresa
che guevara
madonnade ja maradonnade peal
ma sülitan john lennoni laibale
ma näen end tantsimas teie laulude saatel
ma näen end surmatantsus
ma loen nende liha
ja nende elutust mustrist
leian ma tungi
tunnen ma et ma veel elan
ma kogun nende luid
ja ehitan nendest
uue surnumaja
maailma jaoks
ich habe einen echten
menschen getroffen
und er war nicht dumm
seine geschichte alt
tausendmal erzählt
und seine mission war
vergangenes zu erinnern
ein leben lang
das leben zu verlängern
jeden tag um einen tag
um einen neuen tag
um einen neuen tag
eine geschichte ohne anfang
und ohne ende
die einfrücke gesammelt
und archiciert
in einer verwinkelten bibliothek
ma olen ühte ehtsat
inimest kohanud
ja ta polnud loll
tema lugu oli vana
juba miljon korda jutustatud
ning tema missioon oli
minevikku meenutada
terve elu
elu pikendada
iga päev päeva nimel
uue päeva nimel
uue päeva nimel
jutt ilma alguse
ja lõputa
muljed kogutud
ja arhiveeritud
raamatukogurägastikus
der echte mensch ist klein
ist zwischen buchdeckel gepackt
in ein bild auf einer leinwand gesperrt
bis zur unkenntlichkeit verzerrt
die lebendigen augen
verschwunden im blätterwald
die stimme zwischen zwei zeilen
einer zeitungsartikels
wort an wort an wort an wort
ein name eine figur
strukturen der erinnerung
ich werde an etwas erinnert
etwas erinnert mich an dich
ehtne inimene on väike
on raamatulaua vahele pakitud
pildil lõuendile blokeeritud
äratundmatuseni moondunud
elavad silmad
jäljetult lehtmetsa kadunud
hääl kahe
ajaleheartikli rivi vahel
sõna sõna küljes
üks nimi üks figuur
kogemuste struktuurid
mulle hakkab midagi meenuma
miski meenutab mulle sind
der echte mensch
the real mensch
was ist das
was sagt der echte mensch dazu
der gute alte
aus der guten alten zeit
den guten alten büchern
'wir sind doch alle brüder' sagt er
müde sich die fettigen augen reibend
'und wo bin ich'
fragt ihn seine schwester
und ihr lächeln ist versteinert und grau
in den knochen und haaren
sammelt sich der kalk
die blätter haben sich gewendet
die visionen verabschiedet
waren austauschbar und vergänglich
wie du
ehtne inimene
the real mensch
mis see on
mis ütleb ehtne inimene selle peale
vana hea
vanast heast ajast
vanadest headest raamatutest
'me oleme siiski kõik vennad' ütleb ta
õlised silmad väsimusest ihutud
'ja kus ma olen'
küsib talt tema õde
ja nende naer on kivistunud ja hall
luudes ja juustes
kogub endale külma
tõusud on tulnud
visioonid on jumalaga jätnud
nad olid vahetatuvad ja mööduvad
nagu sina
mein kleiner weltbild
meine kleine welt so weich
mein kleines menschenbild
ich bin ein echter mensch
ich bin auch ein mensch
bin auch nur ein mensch
bin ein blid von einem menschen
und die weltbilder verkümmern
in den alten köpfen
die ikonen hochhaltend
mit letzter kraft
die vergilbten fahnen
die farben der vergangenheit
und in den abgearbeiteten händen
die rostigen bajonette und gewehre
quietschende gelenke
in den harten lederstiefeln
veraltete tugenden und pflichten
im langsam erweichenden schädel
lautlos das rieseln
der eingetrichterten ideologien
auf den nägeln brennt die zeit
die erkenntnis und die vorstellung
der fortschritt findet ohne dich statt
und die narben sind unsichtbar
wie die erinnerungen
minu väike maailmapilt
minu maailm nii õrn
minu väike inimestepilt
ma olen ehtne inimene
ma olen ka inimene
olen kõigest inimene
olen pilt teistest inimestest
ja maailmapildi abort
vanades peades
ja ülistatud ikoonides
viimase jõuga
kollakate embleemidega
mineviku värvidega
ja ära kantud kätes
roostetanud tääkide ja relvadega
kiiksuvate liigenditega
raskete nahksaabastega
iganenud voorused ja pahed
aeglaselt pehmenevates koljudes
hääletu nirin
peale surutud ideoloogiate
küüntel põleb aeg
äratundmine ja ettekujutus
edasiminek leiab ka ilma sinuta aset
armid on nähtamatud
nagu mälestused
ich habe einene echten
menschen getroffen
'ein leicht verderbliches konstrukt
aus biologie und religion'
hab seinen körper gestreift
einen kurzen blick erhascht
seiner stimme gelauscht
tief und ruhig und monoton
wie sein mund die worte formte
die bewegung seiner lippen
und ich wei3 nicht
wie er spricht
wenn er müde ist
wie er sicht bewegt
wenn er allein ist
wie er aussieht
wenn er glücklich
wenn er unglücklich ist
seinen kleinen tag
trägt er vor sich hin
und etwas an ihm
erinnert mich an dich
ma olen ühte ehtsat
inimest kohanud
'üks lihtne kiirestiriknev konstrukt
bioloogiast ja religioonist'
nende aju vöödiline
lühikesest pilgust püütud
tema hääl pealtkuulatud
madal ja rahulik ja monotoonne
nagu tema suu sõnu vormis
tema huulte liigutus
ja ma ei tea
kuidas ta räägib
kui ta väsinud on
kuidas ta käitub
kui ta üksi on
kuidas ta välja näeb
kui ta õnnelik
kui ta õnnetu on
oma väikest päeva
hoiab ta enda sees
ja miski tema juures
meenutab mulle sind
'das bisschen jesus
wirst du auch noch los'
sagt ein echter mensch
ich glaube an ihm
und ich glaube ihm nicht
und ein anderer spricht mit gott
und ich wei3 nicht
was ich gott sagen soll
gott sagt nichts
ich frage gott
'the real mensch'
was ist das
was ist das
ein mensch
wer ist das
und wer denkt
noch an ihm
ich denke
noch immer
an dich
'jeesus vabastab su kord veel'
ütleb ehtne inimene
ma usun teda
ja ma ei usu teda
ja teine räägib jumalaga
ja ma ei tea
mida ma jumalale ütlema peaks
jumal ei ütle midagi
'the real mensch'
mis see on
mis see on
inimene
kes see on
ja kes mõtleb
veel temale
mina mõtlen
alati
sinule
an deine angst
an deinen gesang
an das gro3e fest
wie an eine alte geschichte
aus einem mund erzählt
die vertraute stimme
die immergleichte geschichte
ich denke an dich
wie an ein gesicht
in einem traum
in meinem kopf
und er kommt immer wieder
wie ein mensch
den man nicht los wird
wie den durst
wie die angst
wie die lust
wie den hunger
dein hunger
ist unstillbar
sinu hirmule
sinu laulule
sellele suurele peole
nagu vanale jutule
ühest suust jutustatud
tuttav hääl
alati sama jutt
ma mõtlen sulle
nagu näole
ühes unenäos
oma peas
ja ta tuleb alati uuesti
nagu inimene
kellest lahti ei saa
nagu janu
nagu hirm
nagu himu
nagu nälg
sinu nälg
on vaigistamatu
Monday, February 2, 2009
Tuesday, January 27, 2009
Monday, January 26, 2009
Thursday, January 22, 2009
Wednesday, January 21, 2009
Sunday, January 11, 2009
sünesteesiast & muust
tajuprotsesside keerukus on müstilise mõõtmega nähtus.
inimese (ala)teadvust ja analüütilist mõtlemist mõjutab peamiselt kogemus, kogemuse aga moodustab pidev informatsiooni läbitöötamine ja omandamine (teadlikult-teadmatult, tahtmatult-tahtlikult), esoteeriliste eranditega
kui inimene tarbib iga päev suures koguses uut informatsiooni, mille omandamine käib peamiselt erinevate meelte ja aistingute kaudu, nägemismeele abil ümbruses orienteerumine hõlmab aga 90% inimese meeltekasutusest, siis pideva informatsiooni kogumise protsessi käigus muutuvad eelnevate kogemuste väärtused ja hinnangud relatiivselt ümber. inimsilm eristab umbes 10 miljonit värvivarjundit. ümbritsevaid esemeid, inimesi, maastikke on võimalik eristada ka ilma värvikogemuseta, see tähendab üksnes vormi, liikumise, tekstuuri ja heleduse-tumeduse põhjal, ent ütleme, et värv on selleks aga siiski kõige tüüpilisem ja efektiivsem omadus.
siiski on ilmnenud, et nii nagu erineb inimese meeltega tajutav maailm loomade omast, pole see ka kõigil inimestele ühesugune. põhjuseid selleks võib nimetada vähemalt kolm, milleks on silma erinev tundlikkus, sünesteesia nähtus ja värviaistingute hinnangulisus läbi taju filtri. alles tajuprotsessis toimub meelelise tunnetuse ühendamine tervikuks.
värvid on ühtlasi meedium, mis vahendab mingit sorti informatsiooni, mis omab looduses väljaspool esteetilist väärtust eelkõige siiski ka praktilist väärtust.
primitiivses kultuuris on värvivalikul kunstis vähem seost moodse kontseptsiooniga esteetikast kuivõrd pigem okultse funktsiooniga (tihti maagilise tähendusega), tänapäeval on värvikasutus meetodid ja viisid aga nihestunud ning vastavalt ajastule vormi võtnud. mingil määral on siiski säilinud värvisümbolistlika, millest ei saa üle ega ümber samuti nagu on osad värvid omandanud oma koha läbi kollektiivse mälu mingis kultuurilises süsteemis või kontekstis.
on olemas erisorti värvide tajumise viis, mis erineb tavaliste inimeste kogemusest ja mis ühendab erinevad aistingud, millel on nähtusena mõjud nii visuaalsele kui ka tänapäevasele audiovisuaalsele kultuurile - sünesteesia (kreekaklne sõna, kus σύν (syn) tähendab “koos” ja αἴσθησις (aisthesis) markeerib “aistingut”) ehk siis teisisõnu aistingute segunemine või kooslus.
sünesteesia põhjusi veel lõpuni ei tunta, kuid on tehtud kindlaks, et ilming on tõeline, mitte pelk kujutluspilt. on mitmeid viiteid sellele, et kõik inimesed on alla poole aasta vanustena olnud sünesteetikud, mis tähendab seega, et sünesteesia võib olla kaasa sündinud. mis omakorda lahutab võimaluse teooriast, et tegu siiski pole pelgalt emotsionaalse assotsatsiooniga mälupildist. teatud hinnagul esineb aistingute segunemist ühel inimesel 2000-st.
selline radikaalne ebatasakaal aistingute ja keele või muusika vahel tähendab, et värvikogemus võib olla suuresti assotsieeruv kogemus. värvused on vahend, mille läbi on loodud assotsiatsioone või sümboleid identifitseerides näiteks erinevaid karakteristikaid erinevates kategooriates stiilis külm-soe, naiselik-mehelik. sünesteesia on aga kontrollimatu psühholoogiline mehhanism, mille puhul kaks aistingut on sünkroonselt erinevate stiimulite poolt valla päästetud. see nähtus aga on konfliktis klassikalise Aristotelese doktriiniga, mille kohaselt on kõigil viiel meelel eraldiseisvad piirkonnad opereerimiseks. kõige tüüpilisem sünesteesia haru ongi värvi-kuulmine (audition colorée), mille enimtuntud tüüp on omakorda muusikaline värvi-kuulmine.
vahepeal tundus üldises plaanis sünesteesia roll visuaalses esteetikas hääbuvat. enne seda esitlesid klee, kandinsky ja matisse end sünesteetikutena või vähemalt sidusid oma kunsti heli ja värvi puutepunktidega.
samal ajal, kuskil 19. sajandi alguses kirjutas Morgan Russell sellest, kuidas inimkond on proovinud rahuldada oma vajadust jumalike ja kõrgemate eksistentsiaalse joovastuse järgi ainult läbi muusika. ainult noodid on olnud võimelised meid viima kõrgematesse reaalsustesse. alati eesmärk oli samuti saavutada isetu zen'i või taoismi printsiipe meenutav seisund, toetas spirituaalset kunsti ja arvas, et kunstnikud peaksid lahti murdma vormistunud arusaamadest eneseväljendusel, vältima narratiivi, pühenduma üksnes intuitsioonile, vahetule impulsile ja laskma värviaistinguil end medititatiivsesse ja terapeutilisse seisundisse viia.
idee, et muusika võib olla seotud visuaalse kunstiga läheb tagasi Vana-Kreekasse, kus Platon esmalt rääkis helist ja harmooniast seoses kunstiga. värvispektrum, nagu ka muusika helistikusüsteem, on teadupärast juba ammu pandud astmelistesse skaaladesse. samuti proovisid ka Aristoteles ja Pythagoras spekuleerida selle üle, kas noodihelistiku ja vikerkaarespektrumi värvuste vahel võib olla vastastikuline sõltuvus ehk korrelatsioon (see idee huvitas ka renessanssi aja kunstikuid)
skeptikud ütlevad, et sünesteesia pole muud kui subjektiivne leiutis – igaüks võib leida värvides emotsioone läbi metafooride. viimasel ajal on suutnud grupp neuroteadlasi tõestada, et sünesteetikud siiski tõesti “näevad” heli. mitmed seeriad ajuskanneeringuid on näidanud, et vaatamata, et silmad on kinni kaetud, toimus helide kuulamisel ajus samal ajal ka “visuaalne protsess”. pole suudetud veel avastada, kuidas sellised aistingute segunemised võimalikud on, aga tõenäoliselt on selle põhjuseks aistingute tegevuspiirkondade lähestikuline paiknemine ajus.
peale 20. sajandi abstraktsionistide on püüdnud pilti ja heli sünesteesia võimalikkusest inspireerituna (kuid mitte alati otseselt) siduda ka filmitegijad, animaatorid. Mary Hallock-Greenewalt oli pianist, kes leiutas visuaalse muusika tüübi, mille ta nimetas Nourathariks (araabia keelest valguse essents), kus ei olnud mitte selget vastavust spetsiifiliste värvide ja kindlate nootide vahel, vaid variatsioone võimaldav suhe värvi ja noodi vahel, mis pidi peegeldama esitaja erinevaid temperamente ja oskusi-võimeid. tema on teinud ka esimesi käsitsimaalitud filme, mis pidid tollal mõneti olema ideekandjaks praegustele audivisuaaliseerijatele või audio-pleiereile. sünesteesiast on saanud “visuaalne muusika”, mis kasutab muusikalisi struktuure visuaalse pildina ning võimaldab tõlkida helisid või muusikat seotud visuaalsesse esitusse. sellega on muide kuulsust kogunud ka Sokar Fischinger ja üks kuulsamaid animatsioonikunstnikke Norman McLaren.
tänapäevases kontekstis on saanud sellest omal moel jõudu interaktiivne nähtus näiteks VJ kultuurina, kus reaalajas toimub muusika segamine visuaalse materjaliga, mis toimub kas manuaalselt (suvaline impulss viitab heli seosele pildiga, millele tuleb reflektiivselt reageerida) või programmeeritult – üks või teine pilt reageerib ühele või teisele helile, ehkki peamiselt kombineeritakse visuaalne pilt rütmi, mitte meloodia ja helikõrgustega. see on samamoodi reaalajas kino, milles mängivad valgus- ja värviefektid, aga millel puudub enamasti sisuline narratiiv – selle koha pealt võibki seda aga võrrelda just eelpool mainitud Rudolf Steineri ja zenbudistliku isetuse, nimetamatusega, mille puhul loeb üksnes asi ja protsessi süüvimine ise. koos live-kaamerate, erinevate ekraanidega,mis on autori instrumendid, omamoodi ruumidisain, mis korraga sünnib orgaanilises keskkonnas ja on relatiivses suhtes hetkega. olgu see sissejuhatuseks mõnda järgmisesse posti.
tajuprotsesside keerukus on müstilise mõõtmega nähtus.
inimese (ala)teadvust ja analüütilist mõtlemist mõjutab peamiselt kogemus, kogemuse aga moodustab pidev informatsiooni läbitöötamine ja omandamine (teadlikult-teadmatult, tahtmatult-tahtlikult), esoteeriliste eranditega
kui inimene tarbib iga päev suures koguses uut informatsiooni, mille omandamine käib peamiselt erinevate meelte ja aistingute kaudu, nägemismeele abil ümbruses orienteerumine hõlmab aga 90% inimese meeltekasutusest, siis pideva informatsiooni kogumise protsessi käigus muutuvad eelnevate kogemuste väärtused ja hinnangud relatiivselt ümber. inimsilm eristab umbes 10 miljonit värvivarjundit. ümbritsevaid esemeid, inimesi, maastikke on võimalik eristada ka ilma värvikogemuseta, see tähendab üksnes vormi, liikumise, tekstuuri ja heleduse-tumeduse põhjal, ent ütleme, et värv on selleks aga siiski kõige tüüpilisem ja efektiivsem omadus.
siiski on ilmnenud, et nii nagu erineb inimese meeltega tajutav maailm loomade omast, pole see ka kõigil inimestele ühesugune. põhjuseid selleks võib nimetada vähemalt kolm, milleks on silma erinev tundlikkus, sünesteesia nähtus ja värviaistingute hinnangulisus läbi taju filtri. alles tajuprotsessis toimub meelelise tunnetuse ühendamine tervikuks.
värvid on ühtlasi meedium, mis vahendab mingit sorti informatsiooni, mis omab looduses väljaspool esteetilist väärtust eelkõige siiski ka praktilist väärtust.
primitiivses kultuuris on värvivalikul kunstis vähem seost moodse kontseptsiooniga esteetikast kuivõrd pigem okultse funktsiooniga (tihti maagilise tähendusega), tänapäeval on värvikasutus meetodid ja viisid aga nihestunud ning vastavalt ajastule vormi võtnud. mingil määral on siiski säilinud värvisümbolistlika, millest ei saa üle ega ümber samuti nagu on osad värvid omandanud oma koha läbi kollektiivse mälu mingis kultuurilises süsteemis või kontekstis.
on olemas erisorti värvide tajumise viis, mis erineb tavaliste inimeste kogemusest ja mis ühendab erinevad aistingud, millel on nähtusena mõjud nii visuaalsele kui ka tänapäevasele audiovisuaalsele kultuurile - sünesteesia (kreekaklne sõna, kus σύν (syn) tähendab “koos” ja αἴσθησις (aisthesis) markeerib “aistingut”) ehk siis teisisõnu aistingute segunemine või kooslus.
sünesteesia põhjusi veel lõpuni ei tunta, kuid on tehtud kindlaks, et ilming on tõeline, mitte pelk kujutluspilt. on mitmeid viiteid sellele, et kõik inimesed on alla poole aasta vanustena olnud sünesteetikud, mis tähendab seega, et sünesteesia võib olla kaasa sündinud. mis omakorda lahutab võimaluse teooriast, et tegu siiski pole pelgalt emotsionaalse assotsatsiooniga mälupildist. teatud hinnagul esineb aistingute segunemist ühel inimesel 2000-st.
selline radikaalne ebatasakaal aistingute ja keele või muusika vahel tähendab, et värvikogemus võib olla suuresti assotsieeruv kogemus. värvused on vahend, mille läbi on loodud assotsiatsioone või sümboleid identifitseerides näiteks erinevaid karakteristikaid erinevates kategooriates stiilis külm-soe, naiselik-mehelik. sünesteesia on aga kontrollimatu psühholoogiline mehhanism, mille puhul kaks aistingut on sünkroonselt erinevate stiimulite poolt valla päästetud. see nähtus aga on konfliktis klassikalise Aristotelese doktriiniga, mille kohaselt on kõigil viiel meelel eraldiseisvad piirkonnad opereerimiseks. kõige tüüpilisem sünesteesia haru ongi värvi-kuulmine (audition colorée), mille enimtuntud tüüp on omakorda muusikaline värvi-kuulmine.
vahepeal tundus üldises plaanis sünesteesia roll visuaalses esteetikas hääbuvat. enne seda esitlesid klee, kandinsky ja matisse end sünesteetikutena või vähemalt sidusid oma kunsti heli ja värvi puutepunktidega.
samal ajal, kuskil 19. sajandi alguses kirjutas Morgan Russell sellest, kuidas inimkond on proovinud rahuldada oma vajadust jumalike ja kõrgemate eksistentsiaalse joovastuse järgi ainult läbi muusika. ainult noodid on olnud võimelised meid viima kõrgematesse reaalsustesse. alati eesmärk oli samuti saavutada isetu zen'i või taoismi printsiipe meenutav seisund, toetas spirituaalset kunsti ja arvas, et kunstnikud peaksid lahti murdma vormistunud arusaamadest eneseväljendusel, vältima narratiivi, pühenduma üksnes intuitsioonile, vahetule impulsile ja laskma värviaistinguil end medititatiivsesse ja terapeutilisse seisundisse viia.
idee, et muusika võib olla seotud visuaalse kunstiga läheb tagasi Vana-Kreekasse, kus Platon esmalt rääkis helist ja harmooniast seoses kunstiga. värvispektrum, nagu ka muusika helistikusüsteem, on teadupärast juba ammu pandud astmelistesse skaaladesse. samuti proovisid ka Aristoteles ja Pythagoras spekuleerida selle üle, kas noodihelistiku ja vikerkaarespektrumi värvuste vahel võib olla vastastikuline sõltuvus ehk korrelatsioon (see idee huvitas ka renessanssi aja kunstikuid)
skeptikud ütlevad, et sünesteesia pole muud kui subjektiivne leiutis – igaüks võib leida värvides emotsioone läbi metafooride. viimasel ajal on suutnud grupp neuroteadlasi tõestada, et sünesteetikud siiski tõesti “näevad” heli. mitmed seeriad ajuskanneeringuid on näidanud, et vaatamata, et silmad on kinni kaetud, toimus helide kuulamisel ajus samal ajal ka “visuaalne protsess”. pole suudetud veel avastada, kuidas sellised aistingute segunemised võimalikud on, aga tõenäoliselt on selle põhjuseks aistingute tegevuspiirkondade lähestikuline paiknemine ajus.
peale 20. sajandi abstraktsionistide on püüdnud pilti ja heli sünesteesia võimalikkusest inspireerituna (kuid mitte alati otseselt) siduda ka filmitegijad, animaatorid. Mary Hallock-Greenewalt oli pianist, kes leiutas visuaalse muusika tüübi, mille ta nimetas Nourathariks (araabia keelest valguse essents), kus ei olnud mitte selget vastavust spetsiifiliste värvide ja kindlate nootide vahel, vaid variatsioone võimaldav suhe värvi ja noodi vahel, mis pidi peegeldama esitaja erinevaid temperamente ja oskusi-võimeid. tema on teinud ka esimesi käsitsimaalitud filme, mis pidid tollal mõneti olema ideekandjaks praegustele audivisuaaliseerijatele või audio-pleiereile. sünesteesiast on saanud “visuaalne muusika”, mis kasutab muusikalisi struktuure visuaalse pildina ning võimaldab tõlkida helisid või muusikat seotud visuaalsesse esitusse. sellega on muide kuulsust kogunud ka Sokar Fischinger ja üks kuulsamaid animatsioonikunstnikke Norman McLaren.
tänapäevases kontekstis on saanud sellest omal moel jõudu interaktiivne nähtus näiteks VJ kultuurina, kus reaalajas toimub muusika segamine visuaalse materjaliga, mis toimub kas manuaalselt (suvaline impulss viitab heli seosele pildiga, millele tuleb reflektiivselt reageerida) või programmeeritult – üks või teine pilt reageerib ühele või teisele helile, ehkki peamiselt kombineeritakse visuaalne pilt rütmi, mitte meloodia ja helikõrgustega. see on samamoodi reaalajas kino, milles mängivad valgus- ja värviefektid, aga millel puudub enamasti sisuline narratiiv – selle koha pealt võibki seda aga võrrelda just eelpool mainitud Rudolf Steineri ja zenbudistliku isetuse, nimetamatusega, mille puhul loeb üksnes asi ja protsessi süüvimine ise. koos live-kaamerate, erinevate ekraanidega,mis on autori instrumendid, omamoodi ruumidisain, mis korraga sünnib orgaanilises keskkonnas ja on relatiivses suhtes hetkega. olgu see sissejuhatuseks mõnda järgmisesse posti.
Subscribe to:
Posts (Atom)