http://et.wikipedia.org/wiki/Inimene_perekond
http://et.wikipedia.org/wiki/Paljunemine
http://et.wikipedia.org/wiki/Naine
Sunday, December 13, 2009
Monday, October 19, 2009
Jabberjabber
'Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe;
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
"Beware the Jabberwock, my son!
The jaws that bite, the claws that catch!
Beware the Jubjub bird, and shun
The frumious Bandersnatch!"
He took his vorpal sword in hand:
Long time the manxome foe he sought—
So rested he by the Tumtum tree,
And stood awhile in thought.
And as in uffish thought he stood,
The Jabberwock, with eyes of flame,
Came whiffling through the tulgey wood,
And burbled as it came!
One, two! One, two! and through and through
The vorpal blade went snicker-snack!
He left it dead, and with its head
He went galumphing back.
"And hast thou slain the Jabberwock?
Come to my arms, my beamish boy!
O frabjous day! Callooh! Callay!"
He chortled in his joy.
'Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe;
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.
also related: Jan Švankmajer "Jabberwocky"; Siobhan Donaghy - Ghosts
Saturday, October 17, 2009
Tuesday, September 15, 2009
Sunday, September 13, 2009
1969
Taevale tänu, et tänase niigi kurnava kolmeteistkümnenda kuupäeva puhul pole tegemist takkaotsa mõne fataalse reede kolmeteistkümnega. Fantmaagstilse elutunde taastamiseks ja äärmiselt ebamugava tõve maandamiseks taasavastamas Mehis Heinsaart:
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
Friday, September 11, 2009
Sunday, September 6, 2009
Kuigi maailma tõeline olemus jääb tähenduste taha, sõnade, lausete südamesse, vahetusse olemisse ja kogemisse, mille juured asuvad sügaval pärisolemises – märgistatud objektide ja nähtuste eneste keskel, on keel abivahendiks, sobivaks kanaliks info suunamisel või jagamisel. See on nähtamatu sild objekti ja kõneleja vahel ning võib mitmete maagiliste uskumuste kohaselt aktiveerida sideme sõna tõelise olemusega, mistõttu kasutatakse keelt maagilise võtmena erinevate uskumuslike riituste läbiviimisel.
Kuna mõiste „maagia“ üleüldisemalt kujutab endast loodususundilist või kõrgusundilist riituslikku käitumist, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada mingeid üleloomulikke jõude, siis tähendab, et ka sõnamaagia kasutamisel on alati oma kindel eesmärk. On erinevaid rituaale kus teatud kõnevormi kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Üheks selliseks on vaimude ja hingede appikutsumine (Aafrikas, Sumatral, Uus Guineal), samuti on levinud jutud, loitsud, ütlemised, mida lausutakse ravitsemisel (Jaapanis, Panamal, Eestis). Ühtlasi on levinud ka palvete ja palvuste lugemine loendamatutes usundites.
Sõna vägi – maailma loomine
Sõnale on omistatud üht võimsaimat üleloomulikku väge – loomise väge. Lausudes luuakse maailma.
Navoja indiaanlased Ameerika edelaosas usuvad, et maailm loodi jumalate poolt, kui nad rääkima asusid ja nad laulsid maailmale hinge sisse. Nende traditsioonis on uskumus, et indiviidil on võimalik maailma läbi keele muuta. Seda seepärast, et pärimuse kohaselt on ka maailm ise läbi keele ja laulu loodud. Esimene Inimene laulis laulu Hózhóojí, mis tõlkes peaks tähendama „Õnnis Tee“, ja nii sündiski maailm.
Säärane uskumus on ka Lääne-Aafrikas paikneval etnilisel grupil dogonitel, kes usuvad et maailm loodi sõnadega ning et jumal toimib läbi enda sõnade.
Ka Piibel vihjab, et sõna on loomisprotsessi loov jõud. Sõna loob seda, mida ütleb. Piiblis on kirjas, et alguses lõi Jumal taeva ja maa, ent „maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Alles siis, kui Jumal rääkima hakkas ja ütles „Saagu valgus!”, muutus maailm elavaks - saigi valgus. Jumal lõi maailma sõnaga, kõne kaudu. Kui Jumala sõna saab lausutud, juhtub midagi. Juhtub see, mida sõna ütleb. Sõna käivitab loomisprotsessi.
Vana Testamendi loomisprotsesse läbi lausumise võib kõrvutada ka soomlaste „Kalevalaga“, nagu märgib ka Jaan Undusk. „Kalevalas“ saadab pea iga sõna, mis rääkija suust kukub, mingi füüsiline muutus ümbritsevas elukeskkonnas, sõnaloome on ka maailmaloome. Seal samas toob Undusk välja ka Domenico Comparetti välja pakutud mõiste soomlaste suurele teosele – „loitsueepos“.
Kui maailm loodud, on vaja asuda maailma asju ajama. Erinevate jõududega toimetulemiseks kasutatakse mitmetes usundites maagiat.
Loitsimine
Bronislaw Malinowski järgi on kõige tähtsam element maagias loits. Loits on osa maagiast mis on iidne, levinud pärimusena esivanematelt, ja teada ainult selle praktiseerijatele ja harrastajatele. Pärismaalastele tähendab maagia tundmine loitsu tundmist ja nõiariitused kesknevad peaaegu alati ümber loitsude lausumise.
Kui uurida tekste ja vormulaid primitiivses maagias siis ilmneb 3 peamist tüüpilist elementi.
Kõigepealt foneetilised efektid, loodushäälte järele matkmimised, näiteks nagu tuulevilin, möirgav äike, merekohin, mitmete erinevate loomade hääled. Need hääled sümboliseerivad teatud ilminguid ja on seetõttu maagilised või kujutavad teatud emotsionaalset seisundit, mis on seatud maagilise riituse eesmärgiga.
Teine element, väga silmatorkav primitiivsete loitsude puhul, on sõnade kasutamine, mis kutsuvad appi või käsivad ihaldatud eesmärki. Näiteks mainib tark needust peale pannes kõiki haigussümptomeid mida ta põhjustab, ravitsedes manab aga visiooni täielikust tervisest ja kehajõust.
Loitsud on ehitatud paljuski samal mustril mis riitusedki. Need on enamasti värsivormilised maagilised lausumised, millega soovitakse millegi teostumist või ärahoidmist. Loits erineb palvest selle poolest, et loitsija usub vormelit esitades end mõjutavat loitsimisobjekti. Vormi poolest eristatakse veel jutustavaid loitse (arhetüüpse situatsiooni esitamisega soovitakse mõjutada aktuaalset situatsiooni), sünniloitse (kõneldakse sellest, kuidas see, mida tahetakse mõjutada, on alguse saanud) ja manaloitse (kurja kõnetamine). Funktsiooni poolest eristatakse puhastavaid ehk eemaldavaid, muundavaid ja needvaid ehk manavaid loitse. Loitsud kirjutatakse üles, kuid ravija kasutab neist vaid väheseid ja meelepärasemaid ning tihti kohendatakse ka neid vastavalt haigele või haigusele. Eesti keeles nimetatakse loitse tihti lihtsalt sõnadeks (tulesõnad, saunasõnad jne), kusjuures mõiste ise kätkeb endas ka maagilise tähenduse (sõnas ära).
Rahvameditsiin läbi loitsimise on levinud ka Ungaris. Teksti väljaütlemine (ungari ráolvasás, ráimádkozás) oli kogu protseduuri kõige tähtsam element. Ungari loitsuvormelitel on ka mõned üldpõhimõtted: Tekstis võrreldakse haiguse kadumise käiku millegiga (n kahaneva kuuga); sagedane on ka haiguse sajatamine (...kui ma su siit kätte saan, reostan su täis!) või otsesõnu minemasaatmine.
Traditsioonilises Siberi kultuuris omavad jutuvestjad pea samasugust staatust ja teenivad austust võrdväärselt vaimsete ravitsejatega. Arvatakse, et jutuvestja omab jõudu kutsuda ja suunata vaime. Jutuvestmine on üks vanimaid tervandavaid rituaale. Jutuvestja kuulamine on samuti tähendusrikka raviva toimega. Vanad vested on tulvil õpetlikest lugudest ja lugude kuulamine aitab vabaneda negatiivsest energiast, samuti tekib kollektiivsel kuulamisel ühine side – lugu seob kuulajaid ja jutuvestjad ühises ajaruumis keskendumisel ühistel sõlmpunktidel.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Sõna tähendus animistlikus kultuuriruumis
Usk sõna üleloomulikku jõudu toob endaga aga ka tabusid ja keelde. Peab olema ettevaatlik sõnade kasutamisel ja nimede nimetamisel. Nimi on üks hinge kehastusi või väljundeid tema igakordsest põhikehast teisal, üks olulisemaid maagilisuse avaldusi. Inimese nime kaudu kõnetatakse iga üksiku inimese jumalikku algupära, kõnetatakse jumalikku loodust tema igakordes personaalses avalduses. Rääkimine - see on pidev asjade hingedel kõndimine, nendega ümberkäimine, võõraste hingede näppimine. Kui jätta välja keele nii-öelda süntaktiline masinavärk, tema süsteemiloov sideaines, siis on kõik nimefunktsioonis sõnad maagilises seoses hingedega. Kõnelemine animistlikus keskkonnas on katkematu hingede väljakutsumine. Peab alati enne mõtlema, kas üldse tasub öelda või on targem vagusi püsida. Siit ka hea näide loitsimisest vepslaste moodi: Metsaga suhtlemiseks saab kasutada sõnu vaid suuliselt, nii astusid nõiad metsaga dialoogi. Usuti, et tavainimene ei tohigi tegelikult ise metsaga kõnelema minna. Kui nõid jõuab metsa, lausub ta loitsu või sooritab taiga. Olulised on esimesed sõnad, millega nõid haldjate poole pöördub – need peavad ka viimasteks olema. Nõid peab teadma täpselt, mille pärast ta haldjaid palub, muidu saab ta karistada.
Skandeerimine – meloodiline lausumine
Samuti on levinud skandeerimine, mis on usulistel riitustel levinud meetod ning esineb mitmetes spirituaalsetes traditsioonides. Selle liigituse alla kuuluvad mitmesugused mantrad, Tiibeti kõrilaul, Gregoriuse laul, Koraani lugemine, jaapani Shigin (詩吟), meie oma regilaul ning soomlaste runovorm.
Mantrate läbi peaks tekkima läbi täishäälikute kombinatsioonide kõlapiltide ja helivibratsiooni erinevaid kujutisi, tervendama keha ja vaimu. Erinevad helid ja silbid mõjuvad erinevatele kehaosadele. Erinevad helid loovad erinevaid värvivarjundeid. Kasutatakse erinevaid mantraid pöördumaks erinevate jumaluste poole. Mantra eesmärgiks on stimuleerida inimese vaimseid võimeid kosmilise energia abil ja võimaldada sääraselt mõista pidevalt nähtavaid supersensuaalseid jõudusid. Mantra on energia mass, mis äratab üleinimliku jõu (shakti). Mantra on nii "sümbol" kui ka "reaalsus". Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel. Mantra pole palve.
Maagilise tekstiloome üks olulisi tunnuseid on kordus, nimekordus laias mõttes. Parallelism on kahtlemata kordus just sel määral, kui mitu korda kordub mõtteriimi paralleelvärssides peavärsis esitatud nime asendusnimi, variatsioon – regilaulu näite põhjal. Prallelism kui semantiliselt põnev kordusfiguur on kaksipidiselt seotud algse maagilise sõnakaasutusega: nii loitsulis-manavate verbaalstruktuuride kui ka nende esteetilise ülemängimisega. Mis parallelismis pealtükkiva sagedusega kordub, see on lausestruktuur, mis loob äratuntava loitsiva efekti.
Samale efektile on üles ehitatud ka mantrate kordamine, mida kasutatakse meditatsioonil, nõidumisel, loitsumisel. Ent siin on rohkem rõhku juba heliliselt, kuuldaval kuivõrd sõnasisulisel.
Kõige laialdasemalt kasutatud ja kõige levinum sõnamaagia vorm on tõenäoliselt palve. See on sõnaline pöördumine kõrgemate vaimsete jõudude poole, üks religioosse käitumise vorme. Olenevalt usundist võivad palve vormid ja sellega kaasnevad kombed olla mitmesugused. Erinevalt meditatsioonist on palve üldiselt suunatud konkreetse vaimse jõu kandja (Jumala, pühaku, tootemi, loodusliku objekti vms) poole. Ehkki palve on oma olemuse poolest sügavalt vaimne tegevus, on selle juures sageli olulised ka välised asjaolud
Kollektiivse palve puhul on see enamasti lühike ja selgesisuline ("Issand, halasta!" "Anna meile rahu!"), kuid individuaalne palve võib muidugi olla ka väga ulatuslik. Vepsa metsahaldjapärimuse puhul pöörduti metsahaldja poole palvega igas ilmakaare suunas. Soome-ugrilased käivad palvetamas peamiselt hiitel, mis on püha koht. Sellega on seotud ka muu väljakujunenud sakraalne käitumine. Näide maride usutalitusest tänapäeval enne kevadiste põllutööde algust, kus palutakse head saaki: palvuse alguse kuulutab külavalem, kes on ühtlasi ka preester. Süüdatakse lõke ja keedetakse kaasa toodud toitu. Preester palub jumalail aidata rahvast tema töödes-tegemistes ning saata rahu ja õnne. Kui keegi tahab, et jumalad aitaksid teda mingisuguses ettevõtmises, paneb ta puuoksale käterätiku ja palub jumalail kaasa aidata tema mure leevendamisele. Pühas hiies viibivatel inimestel on keelatud vandumine ja teineteise süüdistamine.
Jaapani rahvausu shintoismi kohaselt võib aga palvetamine kami (nii nimetatakse hingestatud looduses asuvaid vaime) saastada ning seetõttu peavad palvetajad läbima erinevaid puhastustseremooniaid. Templisse sisenedes tuleb puhastada käed ja suu. Saastatuse võib põhjustada ükskõik mis, see ei ole ilmtingimata seotud moraali või eetikaga. Puhas olemine ei tähenda alati moraalset puhtust. Et kohtuda kamiga, piisab lihtsalt tseremoonia läbiviimisest ja palvetaja ise ei pea aru saama, miks seda vaja on.
Palve võib olla nii- või teistsugune. Palve võib tulla südamest kirjutatuna, pühakirjast loetuna, palvetamine võib olla regulaarne või harv - pöördutakse jumalate poole hädas. Palvetamine võib toimuda ka kindlas suunas (taeva poole, Meka poole).
Sõnamaagia on mitmel pool levinud nähtus – keelt on erinevates maailma nurkades kasutatud ümbritsevaga manipuleerimisel, kes kuidas. Ka tänapäeval oma kultuuris järgime võibolla endalegi märkamatult sõnamaagiaga seotud uskumusi – ei julge kõike valjult välja lausuda, kartes üht või teist „ära sõnuda“, ka näiteks 5-kroonlehega sireliõit kohates võib soovida, ent peab soov peab enda teada jääma, et kuri ei kuuleks. Sõnad hävitavad ja loovad. Sõnamaagia – see on tervendamise kunst, needmise kunst, appipalve, tänu, meditatsioon, tõde, mis eales, kuniks säilib side objekti ja sõna ning maagilise elutunde vahel. Kui on võimalik niivõrd erinevate regioonide uskumuste vahele tõmmata ühenduspunkte, tähendab see, et algus ja lähtepunkt, sõnamaagiat ärgitav stiimul peab kõigil kultuuridel olema ühine. Sõna kannab kogu meie kultuuri, pärimust, minevikku, olevikku, tulevikku. Kõik kultuurid kõnelevad vormilt erinevalt, sisult ühte ja sama keelt, kõik riitused ja loitsud teenivad ühte ja sama üleloomulikkust, millele on vaid kanda antud erinevad nimed.
Kuna mõiste „maagia“ üleüldisemalt kujutab endast loodususundilist või kõrgusundilist riituslikku käitumist, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada mingeid üleloomulikke jõude, siis tähendab, et ka sõnamaagia kasutamisel on alati oma kindel eesmärk. On erinevaid rituaale kus teatud kõnevormi kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Üheks selliseks on vaimude ja hingede appikutsumine (Aafrikas, Sumatral, Uus Guineal), samuti on levinud jutud, loitsud, ütlemised, mida lausutakse ravitsemisel (Jaapanis, Panamal, Eestis). Ühtlasi on levinud ka palvete ja palvuste lugemine loendamatutes usundites.
Sõna vägi – maailma loomine
Sõnale on omistatud üht võimsaimat üleloomulikku väge – loomise väge. Lausudes luuakse maailma.
Navoja indiaanlased Ameerika edelaosas usuvad, et maailm loodi jumalate poolt, kui nad rääkima asusid ja nad laulsid maailmale hinge sisse. Nende traditsioonis on uskumus, et indiviidil on võimalik maailma läbi keele muuta. Seda seepärast, et pärimuse kohaselt on ka maailm ise läbi keele ja laulu loodud. Esimene Inimene laulis laulu Hózhóojí, mis tõlkes peaks tähendama „Õnnis Tee“, ja nii sündiski maailm.
Säärane uskumus on ka Lääne-Aafrikas paikneval etnilisel grupil dogonitel, kes usuvad et maailm loodi sõnadega ning et jumal toimib läbi enda sõnade.
Ka Piibel vihjab, et sõna on loomisprotsessi loov jõud. Sõna loob seda, mida ütleb. Piiblis on kirjas, et alguses lõi Jumal taeva ja maa, ent „maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Alles siis, kui Jumal rääkima hakkas ja ütles „Saagu valgus!”, muutus maailm elavaks - saigi valgus. Jumal lõi maailma sõnaga, kõne kaudu. Kui Jumala sõna saab lausutud, juhtub midagi. Juhtub see, mida sõna ütleb. Sõna käivitab loomisprotsessi.
Vana Testamendi loomisprotsesse läbi lausumise võib kõrvutada ka soomlaste „Kalevalaga“, nagu märgib ka Jaan Undusk. „Kalevalas“ saadab pea iga sõna, mis rääkija suust kukub, mingi füüsiline muutus ümbritsevas elukeskkonnas, sõnaloome on ka maailmaloome. Seal samas toob Undusk välja ka Domenico Comparetti välja pakutud mõiste soomlaste suurele teosele – „loitsueepos“.
Kui maailm loodud, on vaja asuda maailma asju ajama. Erinevate jõududega toimetulemiseks kasutatakse mitmetes usundites maagiat.
Loitsimine
Bronislaw Malinowski järgi on kõige tähtsam element maagias loits. Loits on osa maagiast mis on iidne, levinud pärimusena esivanematelt, ja teada ainult selle praktiseerijatele ja harrastajatele. Pärismaalastele tähendab maagia tundmine loitsu tundmist ja nõiariitused kesknevad peaaegu alati ümber loitsude lausumise.
Kui uurida tekste ja vormulaid primitiivses maagias siis ilmneb 3 peamist tüüpilist elementi.
Kõigepealt foneetilised efektid, loodushäälte järele matkmimised, näiteks nagu tuulevilin, möirgav äike, merekohin, mitmete erinevate loomade hääled. Need hääled sümboliseerivad teatud ilminguid ja on seetõttu maagilised või kujutavad teatud emotsionaalset seisundit, mis on seatud maagilise riituse eesmärgiga.
Teine element, väga silmatorkav primitiivsete loitsude puhul, on sõnade kasutamine, mis kutsuvad appi või käsivad ihaldatud eesmärki. Näiteks mainib tark needust peale pannes kõiki haigussümptomeid mida ta põhjustab, ravitsedes manab aga visiooni täielikust tervisest ja kehajõust.
Loitsud on ehitatud paljuski samal mustril mis riitusedki. Need on enamasti värsivormilised maagilised lausumised, millega soovitakse millegi teostumist või ärahoidmist. Loits erineb palvest selle poolest, et loitsija usub vormelit esitades end mõjutavat loitsimisobjekti. Vormi poolest eristatakse veel jutustavaid loitse (arhetüüpse situatsiooni esitamisega soovitakse mõjutada aktuaalset situatsiooni), sünniloitse (kõneldakse sellest, kuidas see, mida tahetakse mõjutada, on alguse saanud) ja manaloitse (kurja kõnetamine). Funktsiooni poolest eristatakse puhastavaid ehk eemaldavaid, muundavaid ja needvaid ehk manavaid loitse. Loitsud kirjutatakse üles, kuid ravija kasutab neist vaid väheseid ja meelepärasemaid ning tihti kohendatakse ka neid vastavalt haigele või haigusele. Eesti keeles nimetatakse loitse tihti lihtsalt sõnadeks (tulesõnad, saunasõnad jne), kusjuures mõiste ise kätkeb endas ka maagilise tähenduse (sõnas ära).
Rahvameditsiin läbi loitsimise on levinud ka Ungaris. Teksti väljaütlemine (ungari ráolvasás, ráimádkozás) oli kogu protseduuri kõige tähtsam element. Ungari loitsuvormelitel on ka mõned üldpõhimõtted: Tekstis võrreldakse haiguse kadumise käiku millegiga (n kahaneva kuuga); sagedane on ka haiguse sajatamine (...kui ma su siit kätte saan, reostan su täis!) või otsesõnu minemasaatmine.
Traditsioonilises Siberi kultuuris omavad jutuvestjad pea samasugust staatust ja teenivad austust võrdväärselt vaimsete ravitsejatega. Arvatakse, et jutuvestja omab jõudu kutsuda ja suunata vaime. Jutuvestmine on üks vanimaid tervandavaid rituaale. Jutuvestja kuulamine on samuti tähendusrikka raviva toimega. Vanad vested on tulvil õpetlikest lugudest ja lugude kuulamine aitab vabaneda negatiivsest energiast, samuti tekib kollektiivsel kuulamisel ühine side – lugu seob kuulajaid ja jutuvestjad ühises ajaruumis keskendumisel ühistel sõlmpunktidel.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Sõna tähendus animistlikus kultuuriruumis
Usk sõna üleloomulikku jõudu toob endaga aga ka tabusid ja keelde. Peab olema ettevaatlik sõnade kasutamisel ja nimede nimetamisel. Nimi on üks hinge kehastusi või väljundeid tema igakordsest põhikehast teisal, üks olulisemaid maagilisuse avaldusi. Inimese nime kaudu kõnetatakse iga üksiku inimese jumalikku algupära, kõnetatakse jumalikku loodust tema igakordes personaalses avalduses. Rääkimine - see on pidev asjade hingedel kõndimine, nendega ümberkäimine, võõraste hingede näppimine. Kui jätta välja keele nii-öelda süntaktiline masinavärk, tema süsteemiloov sideaines, siis on kõik nimefunktsioonis sõnad maagilises seoses hingedega. Kõnelemine animistlikus keskkonnas on katkematu hingede väljakutsumine. Peab alati enne mõtlema, kas üldse tasub öelda või on targem vagusi püsida. Siit ka hea näide loitsimisest vepslaste moodi: Metsaga suhtlemiseks saab kasutada sõnu vaid suuliselt, nii astusid nõiad metsaga dialoogi. Usuti, et tavainimene ei tohigi tegelikult ise metsaga kõnelema minna. Kui nõid jõuab metsa, lausub ta loitsu või sooritab taiga. Olulised on esimesed sõnad, millega nõid haldjate poole pöördub – need peavad ka viimasteks olema. Nõid peab teadma täpselt, mille pärast ta haldjaid palub, muidu saab ta karistada.
Skandeerimine – meloodiline lausumine
Samuti on levinud skandeerimine, mis on usulistel riitustel levinud meetod ning esineb mitmetes spirituaalsetes traditsioonides. Selle liigituse alla kuuluvad mitmesugused mantrad, Tiibeti kõrilaul, Gregoriuse laul, Koraani lugemine, jaapani Shigin (詩吟), meie oma regilaul ning soomlaste runovorm.
Mantrate läbi peaks tekkima läbi täishäälikute kombinatsioonide kõlapiltide ja helivibratsiooni erinevaid kujutisi, tervendama keha ja vaimu. Erinevad helid ja silbid mõjuvad erinevatele kehaosadele. Erinevad helid loovad erinevaid värvivarjundeid. Kasutatakse erinevaid mantraid pöördumaks erinevate jumaluste poole. Mantra eesmärgiks on stimuleerida inimese vaimseid võimeid kosmilise energia abil ja võimaldada sääraselt mõista pidevalt nähtavaid supersensuaalseid jõudusid. Mantra on energia mass, mis äratab üleinimliku jõu (shakti). Mantra on nii "sümbol" kui ka "reaalsus". Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel. Mantra pole palve.
Maagilise tekstiloome üks olulisi tunnuseid on kordus, nimekordus laias mõttes. Parallelism on kahtlemata kordus just sel määral, kui mitu korda kordub mõtteriimi paralleelvärssides peavärsis esitatud nime asendusnimi, variatsioon – regilaulu näite põhjal. Prallelism kui semantiliselt põnev kordusfiguur on kaksipidiselt seotud algse maagilise sõnakaasutusega: nii loitsulis-manavate verbaalstruktuuride kui ka nende esteetilise ülemängimisega. Mis parallelismis pealtükkiva sagedusega kordub, see on lausestruktuur, mis loob äratuntava loitsiva efekti.
Samale efektile on üles ehitatud ka mantrate kordamine, mida kasutatakse meditatsioonil, nõidumisel, loitsumisel. Ent siin on rohkem rõhku juba heliliselt, kuuldaval kuivõrd sõnasisulisel.
Kõige laialdasemalt kasutatud ja kõige levinum sõnamaagia vorm on tõenäoliselt palve. See on sõnaline pöördumine kõrgemate vaimsete jõudude poole, üks religioosse käitumise vorme. Olenevalt usundist võivad palve vormid ja sellega kaasnevad kombed olla mitmesugused. Erinevalt meditatsioonist on palve üldiselt suunatud konkreetse vaimse jõu kandja (Jumala, pühaku, tootemi, loodusliku objekti vms) poole. Ehkki palve on oma olemuse poolest sügavalt vaimne tegevus, on selle juures sageli olulised ka välised asjaolud
Kollektiivse palve puhul on see enamasti lühike ja selgesisuline ("Issand, halasta!" "Anna meile rahu!"), kuid individuaalne palve võib muidugi olla ka väga ulatuslik. Vepsa metsahaldjapärimuse puhul pöörduti metsahaldja poole palvega igas ilmakaare suunas. Soome-ugrilased käivad palvetamas peamiselt hiitel, mis on püha koht. Sellega on seotud ka muu väljakujunenud sakraalne käitumine. Näide maride usutalitusest tänapäeval enne kevadiste põllutööde algust, kus palutakse head saaki: palvuse alguse kuulutab külavalem, kes on ühtlasi ka preester. Süüdatakse lõke ja keedetakse kaasa toodud toitu. Preester palub jumalail aidata rahvast tema töödes-tegemistes ning saata rahu ja õnne. Kui keegi tahab, et jumalad aitaksid teda mingisuguses ettevõtmises, paneb ta puuoksale käterätiku ja palub jumalail kaasa aidata tema mure leevendamisele. Pühas hiies viibivatel inimestel on keelatud vandumine ja teineteise süüdistamine.
Jaapani rahvausu shintoismi kohaselt võib aga palvetamine kami (nii nimetatakse hingestatud looduses asuvaid vaime) saastada ning seetõttu peavad palvetajad läbima erinevaid puhastustseremooniaid. Templisse sisenedes tuleb puhastada käed ja suu. Saastatuse võib põhjustada ükskõik mis, see ei ole ilmtingimata seotud moraali või eetikaga. Puhas olemine ei tähenda alati moraalset puhtust. Et kohtuda kamiga, piisab lihtsalt tseremoonia läbiviimisest ja palvetaja ise ei pea aru saama, miks seda vaja on.
Palve võib olla nii- või teistsugune. Palve võib tulla südamest kirjutatuna, pühakirjast loetuna, palvetamine võib olla regulaarne või harv - pöördutakse jumalate poole hädas. Palvetamine võib toimuda ka kindlas suunas (taeva poole, Meka poole).
Sõnamaagia on mitmel pool levinud nähtus – keelt on erinevates maailma nurkades kasutatud ümbritsevaga manipuleerimisel, kes kuidas. Ka tänapäeval oma kultuuris järgime võibolla endalegi märkamatult sõnamaagiaga seotud uskumusi – ei julge kõike valjult välja lausuda, kartes üht või teist „ära sõnuda“, ka näiteks 5-kroonlehega sireliõit kohates võib soovida, ent peab soov peab enda teada jääma, et kuri ei kuuleks. Sõnad hävitavad ja loovad. Sõnamaagia – see on tervendamise kunst, needmise kunst, appipalve, tänu, meditatsioon, tõde, mis eales, kuniks säilib side objekti ja sõna ning maagilise elutunde vahel. Kui on võimalik niivõrd erinevate regioonide uskumuste vahele tõmmata ühenduspunkte, tähendab see, et algus ja lähtepunkt, sõnamaagiat ärgitav stiimul peab kõigil kultuuridel olema ühine. Sõna kannab kogu meie kultuuri, pärimust, minevikku, olevikku, tulevikku. Kõik kultuurid kõnelevad vormilt erinevalt, sisult ühte ja sama keelt, kõik riitused ja loitsud teenivad ühte ja sama üleloomulikkust, millele on vaid kanda antud erinevad nimed.
Subscribe to:
Posts (Atom)