Taevale tänu, et tänase niigi kurnava kolmeteistkümnenda kuupäeva puhul pole tegemist takkaotsa mõne fataalse reede kolmeteistkümnega. Fantmaagstilse elutunde taastamiseks ja äärmiselt ebamugava tõve maandamiseks taasavastamas Mehis Heinsaart:
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
/---/
Siis tuli neljas hommik.
Ärkasin tavalisest veidi varem, nii et päikesetõusuni oli oma pool tundi veel aega. Hinges oli imelik rahutus, ei mallanud koguni teisi poisse ära oodata, ja nii läksingi üksi maisipõllule. Ilm oli sompus ja niiske, aga väga soe. Suu ümises mingit viisi ja rinnus valitses hirmu asemel hoopis mingi teine tunne... Käed rajasid maisivarte vahel omasoodu teed, otse maisitihniku keskkoha suunas, ning ajataju kadus täiesti. Ja ühel hetkel tundsin, et olen kohal. Et olen seal, kus Gerko tavaliselt ise on. Siis kui ta end ei liiguta. Ja praegu ta ei liigutanud end - ta oli kohal. Just sealsamas kus minagi. Minus.
Ja tema silmad vaatasid maailma läbi minu silmade ja neis oli suur kurbus - ometi polnud ma tundnud eneses suuremat kurjust kui tol hetkel. Tundsin, et ta on väga kõhn, lausa kõrend, aga samas pole ma paksemat olendit ei varem ega hiljem kohanud. See oli väga imelik tunne. Ja saba - rebase saba tundsin samuti enese taga ning ma ei hakanud parem vaatamagi, kuidas sellega tegelikult lood on. Tundsin ja nägin teda eneses korraga, aga kui teda kirjeldada sõnadega, siis kahaneb ta mu käes olematuks. Just nagu narriks ta mind veel siiani...
Tundsin eneses tema läbi tohutut tarkust, nii suurt tarkust, et see sai kuuluda vaid kõige rumalamale olendile. Ning hambad, valged ja teravad hambad olid tal suus, mis paljastusid äkki hambutuks naeruks - täiuslikult ümmarguseks naeruks - minu suu läbi. Ja ta naeris läbi minu, nagu rebane klähvib veebruaripakases, nagu sokk röögib novembriudus ja händkakk itsitab kuuseladvas, naeris ämblike ja rohutirtsude moodi. See oli nii lõbus ja võigas korraga, et ma ei saanudki aru, kas mu kõht kiskus krampi naeru või hirmu tõttu... siis libises ta minust välja ja rohkem ma teda ei tundnud. Ei näinud.
/---/
No comments:
Post a Comment